Mi ole saanu kirämõistjas uma keele pääle
Ku edimäne Uma Leht vällä tull, sis olli ma jahtlaiva Lennuk pääl madrusses. Ma kiroti tuukõrd mere päält Umale Lehele luu «Vast suure asja väiku alostus». Jutu mõte oll, et ku mi tahami iks umma kiilt alale hoita, sis ei avida õnne taa keele kõnelemisest koton vai poodi nuka takan, kirotas Uma Lehes Kama Kaido.
Et sis piät tegemä ka säändsit seoilmaaigsit vigurit nigu uman keelen raamadutarkus, koolioppus, raadio, televisioon ja muu säändse asa. Et ku mi tuud ei tii, sis varssi ei kõnelda taad kiilt ka inämb koton ja nuka takan.
Tuudaigu oll mõte võrokiildsest aokirändüsest viil küländ vahtsene ja harinemalda asi. Olli ju sis viil olemada kõik uman keelen raadio- ja telesaate, midä nüüd olemi harinu kullema ja kaema. Ja kaemine-kullemine om üts asi, uman keelen lehelugemine hoobis tõne.
Võro kiilt oll aastakümnit pruugit õnne jutun ja kõnnen, kirän pruukse taad mõni ütsik luuletaja, inemiisil ole es võro keelen lugemise muudu ja harinemist. Ja ku Uma Leht vällä tull, sis nakassigi kõrraga pääle jutu, et lehte om maru rasse luke. Ütsjago segäsi muidoki asja viil võõra tähe ’q’ ja ’y’, midä edimält lehen pruugiti.
Taa lugemise raseusega om nüüd mitu asja üten kuun ja umavahjel segämini. Üts asi om tõtest tuu, et näide võõrtähtiga pingutedi üle ja arvada, et seo om üldse kõge suuremb viga, midä võro asa ajamise man kunagi om tettü. Inemise es võta säänest kiräviit vasta, näist katest tähest kujonesi nigu määneki halv märk ja tuud halva märki kasutiva osavale är võro keele vastalidse. Nüüt om Uman Lehen ja muial näist tähist ammu vallale saadu. Mõni ütsik hää inemine viil taht näid hirmsale pruuki, a ma usu ja looda, et suur sõda võro kiräviie pääle om müüdä ja et ao joosul kaose ’q’ ka viimätsist tekstest.
Tõne asi om pallo tõsitsemb. Tõne asi om tuu, et suur jago inemiisi kujoti hindäle ette, et ku mi mõistami umma kiilt kõnelda, et sis piät lugemine ja kirotamine esihindäst selge olema. A ei ole nii ei võro keelega egä ütegi tõse keelega kõgen ilman. Lugemist ja kirotamist piät alati eräle opma. Eesti keele kõnelemine ei tähendä kõrraga tuud, et inemine mõist taad kiilt ka luke ja kirota, tuud piät koolin hulk aigu harotama. Sama asi om kõiki tõisi kiiliga.
Ma ole kunagi nännü, kuis üts täüskasunu vepsläne edimäist kõrda elon umma kiilt luge. Tä oll vepsä kiilt eloaig kõnelnu, a kooliharidus om näil ütsindä vinne keeli ja ladina tähti tundse tä tuuvõrd, kuvõrd oll koolin saksa kiilt opnu. Ja timä edimäne lugemine oll väega vaivaline, tä lugesi õkvalt nigu lats tähti kokko ja pruumse arvo saia, et mis sõna näist tähist vällä tule.
Mu esä om eloaig võrokene, a ku tä tahtse edimält võrokeelist teksti luke (neo olli nuu vinneaigse aolehe nalajutu), sis tä loi taad umale kõva helüga ette. Ja ütel, et õnne sis saa arvo, ku tä seod juttu kuuld, et ütsindä tassakeisi lugemine ei avita.
Ku nüüt näide müüdälännü aastide pääle tagasi kaia, sis mu jaos om kõge suuremb ja tähtsämb asi tuu, et inemise omma uma keele lugemise är opnu ja tuuga är harinu. Ja mitte ütsindä lugemise, ka uman keelen kirotajit om peris hulka saanu, kiä Umale Lehele ummi kirätükke saatva.
Kümne aasta iist oll uman keelen aoleht üts andsak ja harinemada asi. Nüüt om nii, et neosama konkreet inemise, kiä umal aol ütli, et Umma Lehte saa ei luke, lugeva taa lehe kaasest kaaseni läbi.
Mu külä pääl om lugu sääne, et ku sul om vahtsene Uma Leht lugemalda, sis sa olet nigu aost maha jäänü ja ei saa tõisiga üten lehen olnu asjust kõnelda ja arota.
Saar Polli tettü uurmine näütäs, et ekä Umma Lehte luge 32 000 inemist. Seo om väega tõsine nummer. Uma Lehe trüküarv om 10 300, tuu tähendas, et ekä ütsikut papre pääl lehte luge kolm inemist.
Ja muiduki om seoniaoni iks näid inemiisi ka, kiä ütlese, et nimä ei saa Umma Lehte luke (ütsjago ütlese viil tuud, et võõrtähe hirmsäle segäse – nä ei tiiä, et näid tähti ole ei lehen inämb päält säitsme aasta). Näile inemiisile ütle ma õnne tuud, et ku sa ei mõista luke ja kirota, sis tuu ole ei uhkustamise asi, a hoobis häbüasi. Ja et perämine aig om kirämõistjas naada ja veidükese vaiva nätä ja uman keelen lugemine-kirotamine är oppi.
Lõpetuses ütle suure aituma Kultuuriministeeriumile ja timä programmile «Lõunaeesti kiil ja kultuur». Seo programmi rahaga om Umma Lehte vällä antu kõik neo kümme aastat.
Nüüd om taast programmist saanu «Vana Võromaa kultuuriprogramm», a tähtsämbä tegemise omma iks nuusama, mis inne. Tahtnu uske ja luuta, et Eesti riigil jakkus ka edespiten rahha säändside asju tugemises.
Ja tegelikult om seo väega väiku rahakene tuu iist, midä võrokese Umast Lehest saanu omma.
Mi ole saanu kirämõistjas uma keele pääle.