Zovo Kaius (kural) seletämän, kuimuudu kalapaadi eri ossi Meerapalo kandi uman keelen kutsutas
Ku tahat hindäle kõrralikku loodsikut saia, sis tulõ kaupa tetä Lämmäjärve perämäidsi paadimeistride, Zovo Juhani (78) ja timä poja Kaiusõga (45): nimä hoitva vana Võromaa kõgõ põh’apuulsõmbal Tammistu kyläl ello ja väke seen, kirotas Uma Lehes Harju Ülle.
Kuiki vana Juhan käy kepiga, om täl hely viil väke ja kuraasi täys. Paadimeistri sai timäst inämb ku puul aastagasata tagasi: 1956, ku sõaväest vallalõ sai. «Kolhoosist sai nii väikse kopka, et tuuga es elä är, oll’ vaja tetä hindäle paat» mälehtäs Juhan. Tä tõi Piirissaarõst paadimeistri, tuu tekk’ yte paadi är ja tuu perrä tekk’ joba Juhan hindäle uma. «Sis tull’ esimiis siiä, ytel’, et kolhoosil paat’e vaja, nooril ytskõik märne tä om, naka tegemä!» seletäs tä.
Kolhoosi aigu tekk’ Juhan iks 10-15 paati aastan. «Vaja oll’ ja kalamehi oll’ ka pall’o,» seletäs tä. «Ku sõaväest tulli, sõs oll’ Meerapalon 47 amõti poolõst kalamiist. Nyyt om kolm!»
Juhan rehkendäs, et ku ka laja põh’aga paadi kokko arvada, sis om tä uma elo joosul 300 paati kylh är tenny. Päämidselt iks venne, kas sis katõ vai yte paari mõladõga. Mootorpaatõ om kah vast kymmekund tykky tenny.
Zovo Juhani rekord: nätäl ja paat
Kõgõ kipõmbalt läts’ Juhanil paatõ tegemine ytel hääl rahuligul joulukuul. «Nätäl ja paat, kuu aoga teime neli paati är,» mälehtäs tä.
«Ku kaari, pääpakk, peräpakk ja edepakk – matõrjaal kõik olõman, sis lätt kipõlt, a ettevalmistamine ja takutamine võtva iks viil umajago aigu,» hindas Juhan. Mõistmist om kah vaia: «Paan’utamine om väega tähtsä, muud’o tulõ sul paat hõrrõ nigu korv!» muhelõs tä.
Viimäte tekk’ Juhan paadi yts aastak tagasi, naabrimehele. Vana käe iks häste inämb ei jovva.
A poig Kaius om esä mant paaditegemise är opnu ja jääny umakandi perämädses paadimeistris: «Piirissaarõn vanamehe viil hindä jaos tegevä, a olõ-i tõisi paadimeistrit Kallastõni vällä,» tiid vana Juhan kõnõlda.
Paadimatõrjaali saava Zovo Järvsälä mõtsamajandist. «Pedäjäpuu ja ku saat esi vällä valli, om kõgõ parõmb,» kõnõlõs Juhan. «Lõikasõ är ja jälki kymne paadi jago, aastas aos matõrjaal olõman.»
Lausigu põh’aga paati kutsutas tuunkandin ’ipo’, yte sõudmisõga om ’klöts’ vai ’loodsik’, a ku om joba tonninõ ja katõ paari sõudmisõga, sis kutsutas tuud ’pyrtnik’.
Paadiehityse sõna omma kah uma. «Panõ tsopska taadõ, pago sisse ja naka perotama!» ytles Juhan. Esi pugistas naaru, et eski kõik võrokõsõ saa-i arvo, midä tuu tähendäs (paadi tyyrmise oppus).
Yte paadi iist sai kar’anaasõ kuupalga
Vinne aol sai valmis paadi iist 70 ruublit. «Kar’anaase kuupalk oll’ 60 ruublit!» oll’ Juhani meelest paadimeistri elo tuudaigu kyländ hää.
Seoilmaaigu saa tonnilidsõ katõ mõlapaariga paadi iist (ku är kah tõrvada) 5000 kruuni.
Plastikrõivast ku tahat pääle, sis massat joba 18 000. Nii et saanu iks tuu tyyga är ellä kylh, ku tahtjit olnu.
Tahtjidõ kotsilõ kõnõlõs vana Juhan luu ytest pääliina daamist, kiä oll’ kah tahtnu hindäle väega paati saia, Viimsi lahe pääl sõitmisõs. Daam tull’ esi paiga pääle kaupa tegemä. «Mehe teiväki venne valmist kah, tõrvssi är ja kõik,» seletäs Juhan. «A sis tull’ hädä, et es saa paadile sadaman kotust, luuduskaitsõ es lupa ja es saaki paati võtta! Sis möime paadi maaha. Praagal, Imäjõõ suun eläs yts rikkamb kalamiis, tuu oste är ja masse viil parõmbagi hinna, ku tuu daam olõs masnu!»
Elopõlinõ kalamiis vand riigi maapõhja
Umast elost 71 aastat kalamiis olnu Zovo Juhan esiki tahtnu viil põrõhõllagi võrkõ kodolahtõ laskõ. A kos sa hukan: riik, kurinahk, ei lupa!
Tuu asi om vanal Juhanil väega hinge pääl. Timä, elopõlinõ kalamiis, es saa timahava rannapyygi võrgulupa. «Tinavasta jäivä pia kõik rannaeläniku võrgupyygilupõst ilma!» pahandas Juhan.
«Mõni eläs rannast 100–200 kilomiitret kavvõn, võtt Interneti kaudu pyygilua är ja mi vahimõ... ptyi! 70 aastat kalamiis olnu:mul piässi pyygiluba olõma terve aasta ja ilma rahata! Sõs must peetäs luku!»
Seon kysymysen olliki võidumehe sändse kalamehe, kellel kipõ Internet ja kipõ käsi, et ku kell yyse 12 lei, sis uma luakysymine är saata. Hariligõlõ inemiisile jaeti Tarton 200 lupa kah, a tahtjit hulga inämb. «Mõni ytsik kyläst sai, kes läts’ sinnä yyse 12 aigu pasma, ulli mängmä!» puhisõs Juhan (Kaius parandas, et iks 6 aigu hummogu olli länny).
«Ma lätsi kah, et kavval, Interneti kaudu võtma, a kõikaig oll’ Internet koormatu ja ku lõpus sisse sai, sis olli lua otsan!» selet’ mano kylävanõmb Kala Vahur. «Inemise narritamine!» võtt Juhan as’a kokko.
Zovo Juhan om eski tuu vällä märgotanu, midä pidäny ette võtma: egä kylävanõmb, kiä inemiisi tiid, võinu kokko panda nimekirä ja viiä tuu valda.
Vald andnu tuu edesi tuu ammõtnigu kätte, kiä pyygilupõ jaga. «Tuu anku lua rannaelänikele är ja ku jääse yle, pallõsi väega, või anda mõnõlõ kavvõmbalõ kah!» olnu Juhani meelest õiglus majan.
Kalamiis piät Soomõn tyyl käymä
Et Kaius om ammõdi poolõst kalamiis, sis timäl om OY Latikas luba olõman. Timä om kalamiis 1987. aastast. «Yle kivve ja kandõ – yts aasta om kalla ja tõõne aasta ei olõ,» seletäs tä. «Sis viil ijätymise, sulamisõ ja keeluao võtva uma osa – pyygiaigu jääs veitys. Vahepääl tulõ muialt tyyd otsi.» Tä om eski Soomõn tyyl käyny.
Kalapyydmine om säälkandin iks põhilinõ elo alalõhoitja. « Kas kalla jakkus? «Särge om kyländ, sudaku ja rääbysse arv kõõgus, om kuis om. Kuiv särg, kartol ja hapupiim – tuu om mi syyk!» seletäs Juhan. «Hapundpiimä ei saa koskilt inämb!» selet’ vahelõ Meerapalo kyläseldsi liige Solna Helgi. «Juhani provval oll’ viil viimäne lehm kats-kolm aastat tagasi.
Poodipiim, tuu ei lää jo hapnas, tuu lätt inne är hukka! No kitsõ avitasõ hädäst vällä. (tuu jutu pääle pobisõs Juhan, et timä taad ei juu, täl ollõv kitsõpiimä-allergia).
Kurõmarju iist sai lehmä vai eski massina osta
A vinne aigu oll’ Tammistu kalamiihil iks kuldnõ elo olnu. Juhan tulõtas tuud väega hää meelega miilde. Egä sis õnnõ paadõst ja kalast rahha saa õs. Juhan tiinse massina raha kurõmarjuga Riia turu pääl kävven.
«Tarton massiva kurõmar’a niisama pall’o ku Riia turu pääl, a Tarton möit pääväga kymme, Riian sada liitrit läbi,» seletäs Juhan. «Marju korssime iks kuu aigu ja mino rekord – kolm kõrda elo joosul – om olnu 42 killo yte pääväga!» Vilä- vai kardokakotiga tuudi mar’a suust vällä.
Helgi mälehtäs, et katõkõistõ korssi yts aasta kats nädälit jutti kurõmarju, saiva 900 ruublit ja osti lehmä tuu iist. Juhan jäl seletäs, kuis yts sykys tulliva Verska puult seto timä synnykodo lähiksehe marja, 12 inemist. Ellivä näide puul ja korssiva marju nikani ku lumi maaha tull’.
«Tuu oll’ kytse mari, tummõ mari joba,» kõnõlõs Juhan. «A mi kylä uma naksi väega varra korjama, mari oll’ valgõ viil ja tuu ei lää mustas, jääse särdäne kõllakas. Seto kyssevä, et ostat är? Ostigi mar’a är, 2000 ruubli iist. Lätsime sis Riia turgu. Naabrimehe olli kah kõik sääl, a näil helle mari, varra kor’at mari. A Riia kokkoostja tahivagi meelytämise jaos toda musta, tummõt marja.
Arved, sõsaramiis, mugu võtt’ rahha, ma mugu möie. Liitri oll’ kymme ruublit. 5000 ruublit sai, 3000 sis hindäle. A naabrimehe jäivä ummi valgidõ marjuga sinnä, tulliva rongiga tagasi kolmandal vai neländäl pääväl viil. Osa marju anniva viil veinitehassõlõ är.»
Kas pojapojõst saava kalamehe?
Vanal Juhanil om kats paati: yts hindäle, tõnõ pojapojalõ Martenilõ (11). Et suvõvaheaol lask võrgu sisse. Poiss mõist võrku sisse laskõ kylh, a et põrõhõlla võrgulupa olõ-i, sis saaki-i tuud tetä. Viimäte sai poiss võrguga kalla pyydä kats aastat tagasi. Imä mälehtäs, et Marten lassõ võrgu sisse ja ku kaema läts’, oll’ yts latik ja säre seen.
Vanõmba poja Janariga (19) käy Kaius põrõhõlla kalla pyydmän. Võrgu vällävõtminõ om pojal joba käpän, sisselaskmist tulõ viil oppi. A Kaiusõ jutust tulõ vällä vahtsõnõ hädä: esä ei võiki inämb poiga kalamehes vällä opada! «Riik pande käpä pääle: ku tahat kalamehes saia, piät kuuli minemä!» pahandas Kaius.
Paaditegemist om Janar päält kaenu, a esi viil tetä ei mõista. «Taha iks är oppi!» om tä kinmäs. «Võissi kylh!» arvas ka Marten. Mõlõmba poisi silmä helkäse.
Janar taht naada Tal’na tehnigaylikoolin tuutõarõndust ja tuutmistehnikat opma, et korõmba haridusõ saasi. Mõttõn om täl iks kävvy vanaesä ja esä jälgi piten, a eks tuu om nätä, mis elo tuu.
Kylänime tulõ tagasi saia
Vinne aost om kõik yts Meerapalo kylä, a vanõmba inemise kutsva iks Tammistu ja Pedäspää kyllä eräle. Juhanil om arvaminõ, et nimmi häötämise takan oll’ KGB: sis es saia kyssy, ku pall’o inemiisi noist kyllist Tsiberihe är viidi.
Seoilmaaigu olõ-i inämb vaiht, a Juhan tiid, et edimädse Eesti aigu ja tsaariaigu oll’ kylh katõ kylä – võrokõisi Tammistu ja tartokõisi Pedaspää – vaihõl peris sõda käyny. Madsistõdi tytärlatsi ja muu pääle. Nii et vana Võromaa piir – Vahesuu – oll’ inemiisi tiidmisen tävveste olõman.
«Pedäspää kylä oll’ joba Põh’asõa aigu strateegline kotus, ku Piidre Edimäne ja Karl 12 sääl kõvva lahingut pidivä. Nyyt Pedäspää kyllä inämb ei olõki! Ma olõ alati ytlelny, et Pedäspää nime piässi tagasi saama!» põrotas Juhan.
Härgydi Kaiust, et kas es pidäny vana kylänime iks tagasi tegemä?
«Ei olõ nii suurt võimu...» kahtlõs Kaius ja ytles, et yts as’aajaminõ om kyläl joba poolõlõ: et tii Meerapaloni saanu tolmuvabas. Teema om tuust yllen, et õkvalt om valmis saanu uhkõ asfalttii Mehikuurmast Laaksaarõ sadamani.
«Ku mi kyläni tii kah tolmuvabas tetäs, sis või kylh Pedäspää ja Tammistu nime tagasitegemise ette võtta,» lupa Kaius. Et miis om ka Miikse vallavalitsusõn ammõtin, sis või luuta, et ettepanõk lätt läbi ilma suurõmba vaivalda.