[text]
Täna on

Kalla Urmas, yts Võro sõnaraamadu kokkosäädjä
 
«No taa Vello om yts egäväne HOL’O!» – särästmuudo ytlemist om vast egäyts ummi vanõmbidõ vai vanavanõmbidõ suust kuulu. Uma Leht võtt’ võrokõisi loomutyybi jutus aastal 2002. Rahvas saat’ lehele uma kandi «tyybinimmi». Peräkõrd tull’ vällä, et nuu oma «egän kandin esisugudsõ ja naid om arvada lõpmalda pall’o».
 
Vaehtõpääl om eesti-võro sõnaraamadu tegemine edesi länny, hulga inemiisi om tuu man kuun istnu, egäyts umakandi keelega. Võrokõisi loomutyybi saava esihindäst mõista ka sõnaraamatuhe kirja. A nood’e nimetyisi varasalv om põh’alda. Avitas katõst-kolmõst sõnast, et tervet sõnno suguseltsi synnytä.

Võta no ette kats kõvva sõnna – HOLOP’ ja VURLÕ – ja seledä uman Miiksi valla vai Mehikuurma keelen, miä nääde kokkosaamisõst synnys.

Mõlõmba sõna näytäse olõvat laan’atu venne keelest, tõõn’e viil yle saksa keele. A mi kiil oll’ joba lainamisest valmis. MOL’O, HAJO ja HUR’A olli joba iin uutman. Venne ’holop’ tähendäs orjusõn vai or’amiilset inemist, a võro keelen om sii nimi ant rumalalõ, syndmädä vai ymbrehulkjalõ inemisele. Saksa ’Fuhrleute’-st jälki om saanu venne ’furlejt’ ja sõna tähendys om pihkva vinläisi jaost joba särnesama, nigu mi VURL’Ol. ’f’-helly ei olõ võro kiil vasta võtnu, tuu asõmõl yteldäs ’v’ vai ’h’.

’Holop’ist om võro keelen saanu kõgõpäält HOL’OP (nigu ma ka uman Mehikuurma kylän kuulõ), HOL’UP’, seto keelen ka KOLOP. A säält edesi nakkas sõna joba lyhembäs jäämä ja synnys HOL’O (kah mu kandist tutva); tuu, kuis yts särne tyyp eläs, om ’hol’otus’ vai eski ’hol’otkalyymine’ – näytäs vällä pia nigu ’mol’otus’.

A Vahtsõliina ja Seto puul om johtunu mi keelele nii umanõ asi, et sõna sisse om ’l’i asõmõlõ ’r’ tulnu ja omgi saanu HOROP ja säält edesi HOR’O. Põlva kandin või puulpäävä õdagu eski ’hor’o pääle’ minnä (eestikiilne seletys – ’lõbutsema’). ’Hor’olaul’ om sõs ’lorilaul, ilmalik laul; ka vana rahvalaul’ – umal aol tähendivä kõik nuu kolm asja mõnõ uskligu velidse jaost vast ytte ja tuudsamma.

HOL’A tähendäs niisamatõ ’rumalat’ vai ’edevät’, ’hol’ahõlõma’ om ’rumaluisi tegemä’ vai ’edvistämä’; pia särnesama sõna ’hul’ahõlõma’ om köödet sõnnoga ’hul’atama’ ja ’hullama’.

VURLÕ om meele nii umatsõst sõnast saanu, et ka mõni keelemiis om timmä hoobis mi umatettyst sõnast pidäny. Taa sõna om tulnu võro kiilde mitmõl kujol: VURL’O, VURL’U, Harglõ keelen HURL’U, HURLÕT’, HURJU, HURJÕT.

Või olla, et siin man omma mõonu ka võro sõna HUR’A ja ’hurjama’ – nuu käävä tõrõlõja olõkiga inemise ja timä tegemiisi kottalõ. Ja kinmähe passis siiä kõrvalõ HORD’O ja JORDO, midä Kauksi ylle ka Uman Lehen om vallalõ seletäny. HORD’O-sõnast või jo ummõtõ JORDO vällä kassu, ku «juumisõ ja hoora» (’joobõrdaminõ’ ja ’jobutaminõ’) tegevä ’h’ tähest ’j’i ja pandva viil ’r’ tähe kah mano.

No vot. A terve võro kiil tund sõnna HORLOP’ (HORL’OP’). Tä või tähendä kõkkõ todasamma, midä ka HOLOP’, pääle tollõ viil tyhä jutu ajajat. Horlobi (horlopi) ajama vai lyymä tähendäs tyhjä jututamist; ’horlobi laul’ om Rõugõn tähendäny lorilaulu. Nii olõmõ sõs löydny yte hämärä sõna, miä olõs nigu syndyny sõs, ku HOLOP’ ja VURLÕ vanal Võromaal kokko saiva. Sii sõna umakõrda om poiginu teno mõotuisilõ nii ytelt ku tõõsõlt puult.

Vahtsõliina muudo ’horoskõlõminõ’ om nigu mitmõkõrdnõ ’hor’otaminõ’. Om vällä pakut, et HOROSK’ tulõ venne sõnast ’horoð’. No hää kylh. Sõs võtamõ näytyses kõrvalõ ka tõõsõ venne sõna ’hodak’ ja kogomõ tollõ ymbre särtse võro vai seto sõna nigu HODAK, HAD’AK, HOD’O, HUD’O, HUID’A ja HUID’O.

’Hooda pääle minek tähend’ Põlva keelen todasamma, mis ’huti pääle’ minek – õdagust tytrigide man käymist. HOD’O kõrvalõ passis ka HOJO ja tähendys olõs näil kah yts ja sama; a niisamadõ juuskva kuio ja tähendyst pite kokko HOJO ja HAJO.

Tuu viimäne sõna juhatas joba järgmädse «sõnapesä» mano, kos omma kõik ’hajovalla’ as’a, nigu ka HAJOPINI. Nii jõvvamõ iks võro keele põlidsõ sõnavara mano tagasi.

A ka välästpuult lainatu sõna, millega võro inemisetyype om nimmatu, omma mi keelen hulka «latsi» ilmalõ toonu. Ja ei tiiä mi õigõlõ, kiä oma märtse latsõ õigõ vanõmba; näeme õnnõ, märtsen perren naa latsõ oma kasunu. Ku Ilvese Aapo laul: «Olõ HOLD’O...», sõs tä nigu kuulutasi vahtsõt abieloliitu, kos HOD’O ja HOL’O oma Räpinä mail õnnõga kuun.


Uma Leht