Võromaa inemiisi mälehtyse savvusannast: kuis sääl käyti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
Savvusannah käymise lugu, koh olõs ka uma elo andnu (jätny)
Ku esä es olõ viil jõudnu mi perrele sanna ehitä, tull’ kylä pääle sanna kävvy, selle et mõskõ oll’ jo vaia.
Meid oll’ perreh joba kuus last olõmah. Sanna sõidimi kõik kuuh hobõsõga. Naabri maja es olõ joht väega kavvõndah – umbõs 600 miitret.
Hobõnõ panti rii ette ja hobõsõ vehmerde kylge riputõdi latõrna, et hobõnõ iks tiid näesi minnä: noil aastil (päält sõta) oll’ talvõl iks lumi sykäv.
Ku hobõnõ tii päält kõrvalõ astsõ, sõs regi läts’ ymbre. Mi, latsõ, ollimi lumõh pikäle, esä pidi muidogi hobõsõ kinni ja meid visati vahtsõst rekke nigu jahukottõ. A meil oll’ tuu väega nal’alinõ lugu: kes naard’, kes iksõ rii pääl, visati tekk yle ja esä ytel’, et olkõ vakka, muido sanna ei saa!
Nii lätsimi mõnikõrd ymbre sanna minneh ja mõnikõrd ka tagasi tullõh.
Naabri puul Peebu taloh kävevä naasõ latsiga inne miihi sannah, naabrinaasõl oll’ säidse last.
Naabrinaanõ Marta opas’ meid, kuis hambit mõskõ: timä võtt’ aho alt peotävve hytsi, loput’ viiga tuhast puhtas ja and’ tyky egäle latsõlõ kätte. Käsk’ sõrmõga hõõru vasta hambit ja sõs viiga suu är loputa.
Kyl sai iks nall’a, ku mi vahtsõmi ytstõsõlõ otsa, et kae ku must su suu om! Ytski umma suud jo esi es näe. Sanna minneh yteldi kõgõ: «Jummal sekkä sannakõnõ!» ja tuu, kes joba sannah oll’, ytel’ kõgõ vasta: «Jummal hää miis!»
Ku viht oll’ keresse pääl är pehmes havvutõt, naati lava pääl vihtlõma iks kõgõ inne jalost.
Jalost tuuperäst, et veri nakkavat ylespoolõ minemä.
Vihtlõmisõ aigu kiteti viha haudjat, yteldi aityma sannakytjäle, viituujalõ ja teno toolõ targalõ mehele, kes iks seo sanna vällä mõtõl’, koh om hää ihho nuhõlda!
Mehe mängevä nii kavva tarõh kaartõ (potkitnoid). Iks pidi olõma neli «kätt», sõs saadi katõkõsõ kokko mängi. Ku naasõ latsiga sannast vällä tulli, sõs õkva mehe (esä) poigõga sanna. Tuud om ka väega meeleh, et sannah käyti sis, ku ilm oll’ lepliganõ, väega kõva kylmäga es kytetä sanna. Sannapäiv oll’ kõgõ inne suuri pyhhi ja naabri perrega kokko kõnõld.
Päämõskmisõs pruugiti umakeedetyt siipi. A ytskõrd tekk’ naabritädi Marta ka nii, et hämmäs’ viha tuhaga ja hõõrd’ kõigil sannah olõjil sälä tuu vihaga yle. Ytel’, et sõs ei nakka sälä kellelgi syytmä ja olõti väega puhta.
Kyl oll’ sõs joba hää, ku uma sann sai valmis! Palgi saiva ja abimiis kah, kes avit’ sanna yles rako. Tuu võtt’ aasta aigu inne.Vundament täydeti maakivvega ja peräh valõti viiga viil likõs, et kõvõmb iks saasi. Sanna taadõ kaivõti ka väikene lump, kost oll’ hää vett võtta sanna.
Esä oll’ kõgõ sannakytjä. Meil oll’ ka kuuma vii jaos sannah pytt, kylm vesi oll’ pangõga kõrval. Esä suitsut’ ka lihha kõgõ iks munapyhis. Hää suidsuliha lõhn ja värvidy muna, mis tulõ viil miilde...
Sannalugu om sääne. Esäl oll’ sann pantu kyttymä, a oll’ puulpääva õtak ja Tsolgoh pido.
Kõnõlimi sõs imäle, et tahami sõsar Ehaga pitto minnä. Imä es olõ vasta, a esä ytel’ kylh, et sann ei olõ viil valmis. A meil oll’ jo vaia hinnäst mõskõ ja iks vaia sanna minnä, muido es joudnu õigõ ao pääle pitto.
Võtimi rõiva ja käteräti joosuga sanna. Rõivist vallalõ ja ruttu mõskma, veidykese sai vihõldus kah. Kõgõ inne naksiva silmä väega kipitämä. Mõsimi iks ruttu hindä arust ytstõsõl sälä ka är.
A sõs ytli Ehalõ, et ei tiiä, mis om, väega halv om olla, pää valtas. Eha ytel’ vasta, et timäl kah om väega halv olla. Ma tõuksi sõs sannaussõ vallalõ ja esi vaio vasta sanna saina. Toeti sõs iks hinnäst saina piteh, et är sanna vyyryste jõuda, a jala olliva nii nõrga, et es jõvva astu ussõni, sattõ kõrrast iks saina viirde põlvildõ maaha.
Eha oll’ niisama maah põlvildõ ja ytel’, et ei tiiä, mis hädä om. Võti jovvu kokko ja sai väläussõ vallalõ tougada ja muud ma inämb ei mäletä, ollimi jo pall’a, maah põrmandu pääl pikäle mõlõmba, es kõnõlõ sõnnagi.
Ku yles heräsi, sõs oll’ väega kylm ja maailm linnas’ kõik ymbretsõõri.
Joudu es olõ maast yles tulla, pää olõs nigu lahki minemäh, hoitsõ katõ käega pääst kinni, a käe olli jo vasta saina tahmaga kuun, kõik iho oll’ jo musta tahmaga muidogi.
Ma kysse sõsara käest, et kas täl om kah halv olla? Tä es ytle midägi vasta ja ma mõtli, et kas är om koolnu vai? Raputi sõs tedä ja ytli, et tulõ yles, läämi är tarõ mano! Ei jõvva, ytel’ sõsar mullõ vasta. Sõs sai hää miil, et ei olõ är koolnu, iks kõnõlõs!
Panni sõs Ehalõ käteräti olgõ pääle ja ytli, et tulku iks maast yles ja läämi är sanna mant minemä, muido lõpõmi õkva är! Kuigimuudu saimi katõkõistõ är tarrõ ja sängy teki ala.
Kuuli, ku esä ytel’ imäle, et vii latskõisilõ piimä, nä omma sannah karmu käeh olnu. Sannah omma viil tunglõ all, et tima käve sanna man kaemah. Ka kos omma ullikõsõ olnu, uma pääga nyyt haigõ sängyh!
Võeh, kyl oll’ iks halv olla! Pää valut’ terve yy ja tõnõ päiv kah takkaperrä. Es tulõ sõs inämb miildegi, et pidimi jo Tsolko pitto minemä.
Esä kõnõl’ peräh, et piät sannah lõunõt hiitmä kõvastõ ja karmu sannast vällä laskma, ku vihta havvutat keresse pääl. Sann tulõ inne är tuuluta. Sõs om kõik väega hää. Tunglit ei tohe ahoh olla.
A surmahirm om jääny täämbädseni. Sannah iks käy, a õnnõ päält tõisi, innembä kylmäh Tootsi sannah, a mitte kunagi inne tõisi!
Riitsaarõ Lainõ Paidra kyläst