Rahvalauligu Mõtsatölly-Lauri ja Vägiläisi-Meelika uman kodotalon Vahtsõliina kandin Loosi kylän
Hainsoo Meelika ja Õunapuu Lauriga. Maast ja mõtsast, laulust ja aost
"Ku egäyts saanu nii pall´o luudusvarra raisada, ku suurõ palgaga liinainemise, sis ma ei kujoda ette, mis taast maailmast saanu"
Vahtsõliina-lähkydse Loosi kylä man om kats suurt mõtsa: Varõspalo ja Sõbasaarõ.
Varõspalo om valgõ ja helle palo, a Sõbasaarõ suur ja pymme mõts. Noidõ mõtsu vaihõlõ om hinnäst elämä säädny vägevide lauljidõ pere: Hainsoo Meelika (31) ja Õunapuu Lauri (33).
Perren kasus poolõ aasta vannunõ poig Laas ja pia kolmõnõ tytär Lee.
Meelika laul ansamblin Vägilased helle sygävä helyga. Kõmisõva, nigu tõrdupõhjast tulõva helyga Lauri lyy yten ansamblin Metsatöll. Muidogi olõ-i nuu ansambli ainus kotus, koh naid, tunnõtuid rahvamuusikit, kuulda-nätä võit.
Kysse Rahmani Jan
Kuis ti Loosi kanti elämä jõudsõti?
Meelika: Ma olõ Põlvast peri, imäpuulnõ suguvõsa om kõik Võro ja Joosu kandist. Ja esä suguvõsa om Lõuna-Tartomaalt, Sangaste kandist. Taa lõunalõ tulõk oll’ mu unistus. Ma olõ nii pall’o käyny tan Võromaal, om egäsugu tegemiisi olnu ja sõpru om tan pall’o. A et taa õkva seo kotus trehväs’ olõma, sääl om kyl saatusõ käsi mängun.
Lauri: Meil sai läbi käytys iks uma nelikymmend kotust.
Meelika: Seo tarõ oll’ nii väkev, mi kaimi taad majja, et siiä saa sisse elämä är tulla õkvalt, ei piä nakkama palkõ vahetama, katus om pääl ja. Sõbra eläse egäl puul ymbretsõõri, tuu oll’ ka väega tähtsä. Ja sääne mõts om ymbre ja...
Midä seo kotus ti jaos tähendäs?
Meelika: Taa ei olõ mi perity kotus. A tuu naanõ, kes tan elli, kõnõl’ meile peris pall’o, kuis siin om olnu. Ja sis mi löydsemi tarõ päält albumit, kos olliva vana uhkõ foto seen seo maja ehitäjäst.
Ja oll’ ka niimuudu, et ku mi kraapsõmi tapeeti tast saina päält maaha, sis edimädse kihi alt tull’ vällä pastakaga kirotõt kiri MEELIKA. Ja tuu oll’ nigu, et mis taa sis nyyt om, et kes vai mis. Lihtsäle mino nimi oll’ kirotõt.
A egä liigutusõga, mis tiit tan, saa taa kotus rohkõmb hindä umas. Kotus ja kiil ja inemise. Midä rohkõmb vaiva näet, toda armsambas kõik lätt.
Lauri: No taad es kujutanu ette, ku länny peris valmis kotussõ pääle, et sa lilligi ei liiguda, niidät õnnõ morro morotraktoriga. Midägi iks piät esi tegemä, sis om võimalik ellä.
Maa
Midä om Loosi kyläl maailmalõ anda?
Meelika: Kylä om mu meelest nigu maailma mutõl. Sa võit võtta maailma plaanin, kuis as’a omma, et sääl om sõda ja sääl om paradiis, sääl omma rikka ja sääl omma vaesõ, kylän om sammamuudu jo. Loosi kylä om tollõn mõttõn hää, et tan om kõkkõ. Taa om nii loomulik.
Lauri: Omma kyläulli ja kylätarga ja laristaja ja kõik omma olõman siin. Tävveline kylä!
Kyläl vast ei olõ midägi maailmalõ anda, a kyläinemiisil om. Kõgõ parõmb olõs näydädä iinkujju.
Tan om veidykese kyläytiskunda alalõ pysyny, naabritõga käydäs läbi ja tollõ yle om kyl hää miil. Mi olõmi tan õnnõ aasta aigu olnu, a pall’odõ naabritõga om nii hää läbikäymine, tulõva appi, ku midägi tetä vaia.
Meelika: Nä omma meid nii häste umas võtnu, väega häätahtligu omma, avitasõ kõgõ.
Lauri: Tollõn mõttõn om rassõ, et meil ei olõ näile midägi vasta anda...
No vast teil mõni laul om vasta anda?
Meelika: No ma ei tiiä, kas nä tahtva mi laulõ.
Lauri: Mi kyläjaanipääväl laulsõmi, a noid inemiisi, kes meid avitanu omma, es olõ sääl, nuu omma vaiksõmba inemise.
A midä om maailmal Loosi kyläle anda?
Lauri: Ma tiiä, et mõni naabri saa Euroopa liidu käest tukõ, et haina niitä...
Meelika: Õks om hää, ku avitõdas maainemist kah. Yts sõbõr mul Villändin õkva ytel’, et täämbädsel pääväl õnnõ friigi eläse maal, et nuu, kes omma mõistligu inemise, eläse iks liinan. A tuu om tuuperäst, et poliitika om sääne: kooli pandas kinni, poodi, kõik lätt kohegi keskustõ. Ma mõtlõ, et ku Eesti riigi nuu inemise, kes asju otsustasõ, mõtlõsõ hinnäst kohegi maakotusõhe elämä, kuis nä sis sääl toimõ saanu. Ma ei tiiä, kas maailmal, a riigil olõs iks kyl Loosi kyläle pall’o anda.
Lauri: Riigil olõs iks egäle kyläle midägi anda, vai vähembält säänest poliitikat tetä, mis maal ellä avitanu.
Meelika: Näytyses seo, kuis parhilla Eesti riigin mõtsa maaha võetas. Ku liinan eläsimi, sis es saa arvu, et sääne võtminõ käy. Meil omma riigimõtsa ymbre ja mi näemi, mis massinidõga tan tuldas...
Mõts
Lauri, kas sullõ miildys mõts?
Lauri: Nooh, muidoki. Ma looda, et ma miildy mõtsalõ kah.
A sullõ, Meelika?
Meelika: No kuulõ, mi pandsõmi uma poja nimes Laas. Muidogi miildys. No ku mõtsan elät, saat arvu, ku rikas ja helde om luudus inemise vasta. Et kuis sa saat minnä mustikit, palokit, siini, kõkkõ sullõ antas terve suvi otsa, mine õnnõ korja ja elä talv yle. Mõts om nii helde!
Lauri: Talinan kasvi yles Pääskylän, sääl Harku mõts oll’ õkva kõrval, viis minotit kõndi ja olli syvvän mõtsan. Väikun poisin mängse mõtsan, lätsi hummogu rappa ja õdagu tulli tagasi.
A pall’o sa nyyt mõtsan käyt?
Lauri: Egä päiv. Mõnikõrd kavvõmbalõ ja...
Meelika: Ma käy ka egä päiv mõtsan.
Kas ti laulati ka mõtsan?
Meelika: Ma kullõ vaikust mõtsan, ytskõrd ma laulsõ kah, laulsõ taad laulu, et illos om mõtsan ellä...
Kas mõts aja laulma?
Lauri: Mõts om sääne asi, et tä ei sunni milleski, tä om passiivnõ. Sääne ajutinõ tegeläne, nigu inemine... Kõgõ vanõmb elläv puu om maailman 4000 aastat vana. Kõgõ vanõmb puhm om yle 10 000 aasta vana. Ku sa mõtlõt tuu ao pääle, et ku kavva inemine keskmädselt eläs, kasvai tansaman omma mitmõsaa aasta vannudsõ puu, sis inemine om sääne lyhky aoga, oll’ kõrras, sis läts’ jäl är ja... A inemine om sääne pääletykjä, võtt mõtsa maaha.
Meelika: Ma mõtlõgi, et om saa-aastanõ mõts, miihil om tuu katõ-kolmõ, massinal poolõ päävä tyy maaha võtta. Ragistas puul päivä ja omgi kõik, kõik om yles kynty. Kõik nuu kasvu ja mutuga, mis sääl mõtsa all omma, keskkund lahutas paari tunniga. Ku toda näet, saat arvu kyl, et sa ei saa midägi tetä, a iks vallus om.
A minno kyl aja mõts laulma, tä and mullõ ainõst, ku ma mõnt laulu laula, sis mul tulõva tõõsõ pildi silmi ette, nyyt ku ma mõtsan elä. Kõik laulu omma teno mõtsalõ muutunu kah, kullõt noid helle, mis tulõva yyse mõtsast, kuis soku haukva vai yykulli huikasõ, sis tuu, mis kuulõt ja näet, lätt laulõ sisse kah.
Laul
Kuis ti olõti jõudnu rahvalaulu mano?
Lauri: Laul ei olõ rahvaligust as’ast põhilinõ asi, taa om yts loomulik osa, mi jaos väega suur osa. A kõik muu, rahvalik mõtlõminõ ja ilmapilt tähendäs sama pall’o ku laul, tuu om kõik yts, sa ei saa säält vällä võtta ytte asja, et kuis jõudsõt laulmisõ mano.
Sama häste võit kunstnigu käest kyssy, et kuis jõudsõt verevä värvi mano. Noh, et võtsõt paleti kätte ja naksit maalma ja sääl oll’ verrev värv kah. A tuu palett om mul iks peri umist vanavanõmbist, vanõmbist sugulaisist. Ku är lätsivä, naksi mõtlõma, et mis tuu sis oll’, naas’ syäme ligi, kõik tuu elo ja värk, mis näil oll’, maa ja mõnõ laulu ja... Kõik latsõpõlv, mis inemist kõgõ inämb mõotas.
Meelika: Esä esä mängse kannõld ja imä esä, sis ku viina võtt’, laulsõ lavva takan egäsugutsit laulõ. Mäletä, et ma latsõn mõtli, et mille piät nii olõma, et mul om sääne imelik vanaesä, võtt viina ja laul määndsitki ands’akit laulõ, võro keelen kah, «Haani miist» ja säändsit laulõ. Ma olõ latsõpõlvõst saadik egäl puul laulnu. Latsiaian kah: ku oll vaia, et kiäki laulas, sis ma iks laulsõ.
Kas viisipidämine om tähtsä? Kas sääne asi om olõman?
Meelika: No ma ei tiiä, meil om kyl olõman.
Lauri: Tuu om kah sääne suhtõlinõ asi. Meil om sääne kultuur, et naatas latsõpõlvõst pääle vasta pääd andma egäsugutsidõ asjuga, et sa ei mõista tuud ja sa ei mõista taad: et är laulku ja är võtku kruvikäändjät kätte. Oppaja pesvä tuud joba väikust pääst päähä, vanõmba sammamuudu.
Om hulga inemiisi, kes ei olõ tahtnu pruuvi midägi pääle tuud latsõpõlvõ?okki. Vai ku om pruuvnu, sis om tuu sama, ku edimäne kõrd suu valla tiit, ku võtat edimäst kõrda kitarri vai trompeti kätte ja proovit säält helly kätte saia. Ku inemine võtt trompeti kätte ja säält hely vällä ei tulõ, sis om tuu loomulik, inemine ei nakka tuuperäst juuma vai ikma, ei viska pilli är.
A laulmisõga om nii, et ku edimäne ja tõnõ kõrd vällä ei tulõ, sis inemine lyy käega.
Nii et tuu om opmisõ asi?
Lauri: Om muidogi, nigu egä as’aga, et om anniga inemiisi ja noid, kinkal tuud andi om veidemb, a rahvalaulu man om mitmit tõisi mõõtmit kah, sygävys ja et tuu viisipidämine ei olõ tõisist as’ust tähtsämb.
Meelika: Ma arva, et viisipidämine om iks tähtsä kylh. Tuust saat kyl arvu, ku viis piät kuigi olõma, a om võlssi, tõistmuudu, ei lää täppi. Rahvalaulu man kah. Ega vanastõ oll’ iks niimuudu, et egäyts es saaki iistlauljas. Iiistlauljal oll’ iks parõmb hely ja sõna tulliva pääst.
Perrä võisõva muidoki kõik laulda, kellel midägi torust tull’.
Ma olõ opnu muusikakoolin, a Lauri ei olõ. Lauri om opnu kuulmisõ perrä uma laulu, arhiivisalvõstiisi päält, inemiisi käest ja täl om tõistmuudu vällä kujonu helyrida. Klassikalinõ kõrv või yteldä, et seo ei olõ puhas. A ku kullõt vannu lindistyisi, sis saat arvo, et sääl omgi tõõnõ laululaad, mõni nuut omgi vähä korgõmb vai madalamb, ku mi, äropnu inemise jaos pidäny olõma. A tuud saavaki õnnõ nuu kätte, kes ei olõ hinnäst noodiga är tampnu.
Aig
Määne om kõrdalänny aig?
Meelika: Kõkkõ saa asõnda, a inemiisi ei saa asõnda. Ja tuu aig, ku sa saat olla kuun noidõ inemiisiga, kes sul omma siin elon kõrvalõ pantu ja antu, tuu om kõrdalänny aig.
Ma ei arva, et piät kõik aig karjääri tegemä ja är olõma kotost ja kõik aig mõtlõma, et kuis rikkas saia. Sis saat rikkas ja ytel pääväl saa taa elo otsa ja sis mõtlõt, et mis ma sis tei seo aoga? Ku piäs tegemä säänest tyyd, mis mullõ sukugi ei miildy, toda ello kyl es tahtnu.
Tyyl ja tyyl om ka vahe seen: ma lää hummogu kellä säitsme aigu aiamaa pääle, kisu säält ohtjit vällä. A seo om nii, et sa panõt sinnä sisse uma väe, a läät ja võtat säält peräst saladikraami, sis saat tuu tsõõriga tagasi.
Vai sis lahut talvõpuid: mitu päivä lahut, a sis tulõ talv ja sa viskat nuu halo pliidi ala ja õkva tulõ tagasi kõik tuu vägi säält. Tuu om liikminõ. Maaelon omgi seo hää asi, et kõik lätt liikmistõ, ei olõ säänest tyhjä paprõkirotamisõ tyyd. Maal sa näet ja saat kõkkõ käega kumpi.
Taa om valiku kysymys kah: sama häste võit istu liinan kontorin, saia palka...
Lauri: Palk om kah sääne kahtlanõ asi. Ku sa ylearvu rahha saat, sis tuu sund sinnu kulutama. Raha ei olõ ainukõnõ väärtys tan ilman. Ku sa panõt midägi maaha, perän võtat yles ja nii pall’o saat, et suul om lavva pääl, sis omgi kõik häste.
A ku saat 30 000 kruuni kuun palka, sis mis sa tiit tuuga? Ku sul mõistust ei olõ, sis nakkat kulutama: hangit hindäle rohkõmb, ku vaia lätt. Ja ku egäyts saanu nii pall’o luudusvarra raisada, ku suurõ palgaga liinainemise, sis ma ei kujoda ette, mis taast maailmast saanu.
Kas teil aigu om?
Lauri: Noh, kuis võtta. Hindä jaos om kõvastõ aigu. Tõisi jaos kah. A ku nakkat mõtlõma, et kohegi vahelõ midägi tsusada, sis ei olõ taad aigu kostki võtta.
Jõvvat sa, Lauri, tast mõtsa seest Metsatölly tetä, ku vahepääl om mitu kuud kontsõrtõ Euruupan?
Lauri: Ei noh, mis sääl vahet om, Euruupa om siist ligembäl. Sõidat Riiga ja Riiast linnukiga ja...
Meelika: Lauril ei olõ midägi hätä, a ma olõ latsiga koton!