Maastikus tee leidmine on iga liikuva olendi, ka inimese, yks põhilisi eluks vajalikke oskusi. Alati peab siiski arvestama võimalusega, et liikudes punktist A punkti B võidakse valitud sihtkoha asemel kogemata sattuda hoopis teisale. Kui nii juhtub, tähendab see, et ollakse eksinud. Või nagu vanarahvas seda tõlgendas: inimene oli sattunud kokku eksitajaga, kirjutas Eesti Looduses Aivar Jyrgenson.

Eesti rahvapärimuses võis eksitaja tähendada nii teispoolset, kindlas vormis kehastunud olendit kui ka mitteisikulist eksitavat jõudu või väge, mis inimese õigelt teelt kõrvale juhib. Kuigi seda laadi ainest on Eestis teada mujalgi, on sellekohast ainest kõige rohkem yles tähendatud Lõuna-Eestist. Essytäjä, eskus, virp, võrgitaja – juba nimetuski selgitab nähtuse peamist olemust: eksitada, teelt kõrvale juhtida.

Pikemalt Eesti Looduses