Võromaa inemiisi mälehtyse savvusannast: kuis sääl käyti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
Vanainemise õks ytli, et sann om vaesidõ inemiisi tohtri. Sannan määriti haigit kotussit rohuga, tõmmas’ ruttu naha sisse, tekk’ soonõ pehmes, kirotas Uma Leht.
Sannan mõsti ihhu umakeededy seebiga, mõtsast tuudi riburaik, käänti kokku nuusti. Sis panti veidykeses aos kuuma vette, sis tõmmati umakeedet siip riburaigalõ pääle ja hõõruti ihhu.
Riburaik kasvi lähkyn segämõtsan ruumatõn yts-kats miitret pikäs. Riburaik om ka seeremar’a lihassidõ krampõ vasta rohus. Imä mähkse õks õdagu ymbre jalgu, võtsõ krambivalu är. Neeruhaigilõ tetti vanni, panti ka haudunuisi varbidõ vahelõ häitsmit.
Viil om meelen õks, kuis ma iksõ, et siip läts’ silmä, ku mul latsõn pääd mõsti. Imä mõsksõ kylmä viiga silmä yle, ytel’: «Sannan ikkõ ei tohe!»
Hambit mõsti hytsiga, imä võtsõ ahusuu päält mustas lännyid hytsi, latsõ hõõri hambit, loputõdi kylmä viiga suu yle, oll’ hää õnnõ. Mehe käve inne sannan, sis naasõ latsiga.
Vihtõ tetti vanal kuul. Vanal kuul tettyl vihal olla ytesä rohtu seen, a noorõl kuul tettyl vihal lätt sisse säidse haigust.
Vihta tetti õks ilusidõ lihavide lehtiga kõoossõst, kar’amaa vai kraaviperve päält. A vihtõ tetti ka kadajaossõst ja nõgõssist, juuskvahädä vasta.
Inne avvutõdi viht kuuman viin är, sis vihuti. Tarõst õks viidi kuum vesi pangiga sanna rõivamõsu vanni valmis, kylm vesi kah. Jaanipääväs tetti õks joba vihtõ ja päält jaanipäävä kah, ku oll’ illus pääväpaistõlinõ ilm, sis tetti õks.
Savvusannan liha suidsutamisõs võtsõ liha inne tynnyst suulviist vällä nõrguma, sis kytse õks sanna kuumas, sis pandsõ liha marle sisse tala kylge rippu. Sis kytse lepäpuiõga nii, et kuum savv lihast läbi käve. Kats päivä oll’ liha savvusannan yleväl, anuma pandsõ õks ala, et rasva saia.
Lõpus pandsõ kadajaossõ ahju, sis oll’ lihal hää maik. Rasva oll’ suvõl hää eläjile pääle määri, sis õs tulõ parmu. Ku hainategemine oll’ hobõsõga, määrse hobõsõ rasvaga kokku. A ytskõrd tõi sannast liha, ku tull’ mustlanõ, õkva sõitsõ muru pääle, näkk’, et lihha tõi.
Ma võtsõ kah yte savipurgi, et om hää palokasahvti panda, purk oll’ viieliitriline. A mustlõnõ tahtsõ veidykese lihha hindäle, ma lätsi aita lihha lõikama mustlasõlõ. A mustlanõ tull’ mul takan, võtt’ terve tagumadsõ tsiakindsu är ja pand’ juuskma, ytel’, et olõ-i pall’u, täl kotun väiku latsõ.
Kivi Luule Koobassaarõst