Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Mall Hiiemäe kirjutas Eesti Looduses kakkudest Maavalla ja Euroopa pärimuses.
Möödunud aasta lind kodukakk osutus rahva seas yllatuslikult menukaks liigiks. Eesti ornitoloogiayhingu ja Eesti rahvaluule arhiivi koostöös koguti ylestähendusi nii inimeste endi kogemuste ja vaatluste kohta kui ka teistelt kuuldut: uskumusi, lugusid öökullist kui endelinnust, rahvapäraseid nimetusi jne. (loe ja vaata joonistusi: www.eoy.ee/kodukakk). Nyyd on aeg otsida vastust kysimusele, kas meie argikujutluste kakk vastab eurostandardile.
Kõigepealt tuleb tunnistada, et rahvapärimusse talletunud kakuliste liiki määrata on olnud raske läbi aegade nii meil kui ka mujal. Näiteks kymneköiteline usundileksikon „Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens” (1927–1942) pakub välja kolm märksõna: kirjelduste järgi otsustades on Eule kakkude yldnimetus, Kauz märgib pigem kodukakku ja Uhu kassikakku, kuid täpset vahet pole tehtud.
Juba antiikajast on öökulli peetud õnnetusetoojaks, saatuslikuks endelinnuks. Pulmarongile vastu lendav öökull hoiatab noorpaari õnnetuse eest, kaku hääl haigetoa akna taga kuulutab kadu. Kodukakku on nimetatudki surmalinnuks ja leinalinnuks. Germaani pärimuses on tema hyyd „Komm mit!” („Tule kaasa”). Kes ta kutset kuuleb, sureb enne, kui aasta mööda saab. Itaalias on isegi öökulli pilku surmavaks peetud. Talletatud uskumusteadete järgi otsustades on teiste rahvaste pärimuses halvad ended – surm, haigus, sõda, nälg, ikaldus, tulekahju – kakkudega seotud pärimuses suuremas ylekaalus kui meil.
Eesti pärimuses on öökulli sõnumit pyytud lahti mõtestada, ja siin on oma reeglid. „Kui mina läksin poisikest tooma Elva kliiniku, siis öökull vääksus lapse moodi. Öökulli häälest on kohe kuulda, mis ta ennustab. Kui tuleb õnnetus, siis ulub. Kui pulmad tulevad, siis piiksub” (Rannu, 1988).
Kakuliste häälitsusi jälgides on meil ysna oluliseks peetud, kas endelinnu hyyd kõlab rõõmsalt või kurvalt, selle alusel on ka tõlgendatud: ulumine, oigamine, nutmine, nuuksumine ja kiunumine tähendab surma, leina, kurbust, vaeva, õnnetust vm. halba; kiiksumine, niutsumine ja haukumine kuulutab lapse syndi; naermine tähendab head – kasvab hea vili, tuleb kaugelt kylaline, ees on pulmad, tuleb pidu. Huikamine võib tähendada nii head kui ka halba, yksiti lihtsalt ilmamuutust. Händkaku rytmistatud hyyd „Uhuu! Kas tydrukud kodu?” annab märku, et peresse on peatselt kosilasi oodata.
Soome pärimusest on teada kena seletusmuistend kosilaste ootamisest tydinud vanapiigast, kes aina hõikas: „Uhuu! Uhuu!”, et peiud teda märkaks, kuni muutus kassikakuks. Lääne-Euroopa rahvaste pärimuses kohtab nunnast kakuks muutumist, samuti võivad saada vanatydrukutest pärast surma öökullid. Kõige sagedamini on kakkusid peetud nõia kehastuseks, öökullina võib end näidata ka metshaldjas. Yhtlasi on kakkudele omistatud erilist imelistt mõju nõiduse tõrjes, nimelt painaja vastu – seda ka Eestis.
„Öökull ja nahkhiir peavad vanapagana tehtud olema, need on tema oma näu järele teinud, sellepärast nad öösel käivad. Öökull maha lasta ja talli ehk lauda seina kylge naeltega kinni lyya, siis miski paha haigus loomadesse ei hakka, sest et pahad vaimud seda kardavad” (Haljala, 1896).
Tõenäoliselt sai kakkude talliustele või -seintele naelutamise komme meil tuntuks mõisade kaudu, teateid on enam Saaremaalt ja Lõuna-Eestist. Mulluselt kakupärimuse kogumise võistluselt siiski sellesisulisi tekste arhiivile ei saabunud.
Nõiakullide hulka kuulub Lapimaa kulliks nimetatud ja meile aeg-ajalt talikylalisena sattuv lumekakk. Teda on nähtud Lapi nõidade läkitatuna Eestimaalt tetresid oma maale kihutamas:
„Lapi kull käinud vanal ajal Saaremaalt tetri ajamas. Kui tema Saaremaale jõudnud, siis lendand kõik tedred tema juure kokku. Kohe võtnud, kui suur kari juba koos olnud, tagasimineku Lapimaale ette. Nii käinud Lapi kull vanasti tihti Saaremaalt tetri ajamas. Tedred ei kartnud teda põrmugi, vaid imeväel kogunud kõik parves tema ymber ja lendand yhes temaga Lapimaale” (Muhu, 1927).
Ka Lapi kaku kohta ei tulnud mullu yhtegi teadet. Yllatav oli koguni heatahtlik, sõbralik ja hooliv suhtumine nii ronimisharjutusi tegevatesse kakupoegadesse kui ka vareste rynnaku eest varjuvatesse vanalindudesse. Yle ootuste rohkesti laekus perepärimusena põlvest põlve jutustatud lugusid ennete (lapse synd, pereliikme või kodulooma surm, õnnetus vm.) täideminekust, samuti öökulli häälitsuse seostamisest mingi vaimolendiga. Aga kakku kui tarkuse kehastust mainiti vaid paaris saadetises.