Avalik pöördumine Mahtra Talurahvamuuseumi nõukogu, Juuru Vallavalitsuse ja kultuuriministeeriumi poole
1858. aastal ei olnud eesti talupoegadel võimalust maa asjades kaasa rääkida ja nad haarasid Mahtra mõisa õuele oma õiguste eest seisma minnes kaasa kaikad, koodid, vikatid, hangud jm käepärase. Teist moodust öelda välja oma seisukoht sama aasta jüripäevast kehtima hakanud 1856. aasta talurahvaseaduse kohta nad ei leidnud ja ega tol ajal siinmail võimutsenud baltisakslastele ning Vene ametnikele eesti talumehe arvamus suurt korda ei läinud. Lahing Mahtra mõisa õuel lõppes eestlastele võidukalt. Mahtra sõda, suurim ja tuntuim talurahvavastuhakk XVIII-XIX sajandil, on omandanud aja jooksul talurahva sajanditepikkuse mõisnikevastase protesti sümboli tähenduse, sealt on meie keelde tulnud väljendid „Mahtrat tegema”, „igavene Mahtra” jts. Mälestust seal toimunust on säilitatud mälupaigas Mahtra Talurahvamuuseum.
Nüüd valitseb siinmail demokraatlik riigikorraldus. Lootuses, et meie arvamust kuulda võetakse, võtame pihku sule, et teha asja otsustajatele teatavaks oma kindel seisukoht: Mahtra Talurahvamuuseum kui rahvuslik mälupaik, mis meenutab eesti talurahva söakat vastupanu mõisnikele ja püüdlusi iseotsustamise poole, peab jääma alles, kas uues hoones majas või mõnes teises selleks otstarbeks kohandatud talu-, kõrtsi- vm hoones. Mahtra Talurahvamuuseum, nagu iga muuseum ühtaegu nii talletab kui ka konstitueerib meie minevikupilti. Et meie ajaloomälus säiliks teadmine talurahvaliikumisest ja selle erinevaist vormidest, on see muuseum oluline osa meie rahvuslikust mälumaastikust.
Me ei nõustu kavaga avada Mahtra lähedal asuvas, praegu lagunevas ja kulukat renoveerimist vajavas Juuru mõisas baltisaksa ekspositsioon (300 m²), mille abil taotletakse muutuda baltisaksa kultuuri eri ilminguid tutvustavaks üle-eestilise tähtsusega keskuseks ja kus kavatsetakse korraldada mh ka rüütelkonna päevi. Samuti mitte kavaga avada selle tallis (sic!) talurahva eluolu kujutav väljapanek (156 m², kusjuures kõnealune sõda oleks vaid üks kümnest alateemast). Muuseumi arendajate põhjendus, et “lisaks ruumi nappusele ning mittesobivusele on muuseumi tänaseks arengutakistuseks eksponeeritava temaatika kitsas fookus”, ei ole piisav. Baltisaksa muuseum kahtlemata rikastaks meie muuseumimaastikku, kuid tema asukohaks ei sobi ülal toodud põhjustel vähimalgi määral Juuru mõis. Paigutades saksad Juuru mõisa härrastemajja ja talurahva talli mõisa õuel, pisendame ja alavääristame me ise Mahtra meeste jpt teiste eesti talumeeste võitlust oma õiguste nimel ning neile selle eest osaks saanud kannatusi.
Oma esivanemate väärikust austades, eesti talurahva ajaloost kirjutanud ja kirjutavad teadlased Toomas Karjahärm, Rein Lillak, Aleksander Loit, Kersti Lust, Helmut Piirimäe, Tiit Rosenberg, Tõnu Tannberg, Ülle Tarkiainen, Enn Tarvel, Kadri Tooming.