UNESCO kutsel kogunesid asjatundjad Tallinnasse arutlema, kas vabayhendused suudavad vaimset elmapärandit ehk piirkondlikku elulaadi ja tavasid kaitsta, kirjutas ERRs Kadi Alatalu.
Maailma vaimse mitmekesisuse kestmine on yhenduse hinnangul tähtsam kui mõne nähtuse kandmine UNESCO pärandi nimekirja, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Vaimseks elmapärandiks liigituvad ka piirkondlikud käsitöötavad, söögiharjumused moosikeetmine või õlletegu ja lood, miks, millal ja kes on meistrid, kes vanu kogukonnale tänini olulisi oskusi hoiavad.
UNESCO vaimse elmapärandi osakonna juht Cecile Duvelle ytles, et võtmesõna on "kaitsmine",mis tähendab elava vaimse pärandi alleshoidmist.
Tema sõnul on vana vaimset pärandit vaja kaitsta seda enam, mida rohkem moodne elu peale tuleb. "Muidu saavad meist yhesugused maailmakodanikud. Selleks, et olla tõepoolest moodne maailmakodanik, peab meil kõigil olema kas kylas või perekonnas midagi, mis paneb meid kuuluma teatud kindlasse elmaryhma," lausus Duvelle.
UNESCO Eesti Rahvusliku Komitee nõukogu esimees, Tartu ylikooli professor Kristin Kuutma rõhutas, et vaimse elmapärandi hoidmiseks on vaja riigiaparaadi ja vabayhenduste koostööd, kusjuures tähtis on, et inimesed oskavad oma kohalikku iseolemist hinnata ja hoida.
Kuigi on põhjust kurta, et kodanikuyhiskond pole Eestis veel päris valmis, pole ka põhjust arvata, et see yhel päeval valmis ei saa. Eestis toimuval UNESCO seminaril jagavad kogemusi mitme maa pärimusehoidjad.