Praegu võime pea igast kodu- toidu- ja naisteajakirjast lugeda näpunäiteid ja soovitusi, kuidas kodus leiba kypsetada. Kuigi poelettidel mitmekesistub leivavalik aiva enam, ei ole neist kodukypsetatud leivale võistlejat. Kyllap on leivakypsetamises midagi igiomast meie rahvale, mistõttu nii paljud perenaised koju leivapoju hangivad. Ahjusooja leiva lõhn kodus, selle maitse suus, äratab ellu mälestused meie esiaegadest, mil leib see kõikse peamine toit ja eluallikas oli, kirjutas Maakodus Liisa Kaasik.
Leivategu on tänase kiire elu juures ehk liigagi aeganõudev ettevõtmine alates leivajuuretise ehk kohetuse käimapanekust leibade kypsemiseni. Kogu selle pika tegevuse vältel on perenaine mõtetes valmivate leibadega. Kui hakkasin ise juuretisest leiba kypsetama, tajusin leivateo erilist vaimsust. Ei tulnud mõttessegi segada leivakohetust lusikaga nagu kiiret pannkoogitaignat, vaid ikka oma puhaste kätega, puistates nõnda oma käte väe läbi valmivatesse pätsidesse ka parimaid soove perele.
Leib ei ole pelgalt maitseelamus, vaid midagi palju enamat. Meie keeles on tänini säilinud väljendeid, mis leiva põlist tähtsust kinnitavad: „leibkond” „leivad yhte kappi panema”, „leiba teenima”, „leivakõrvane”. Ka meie tegudes on leiva austamine juurdunud sygavale, ehk nii sygavale, et ei osata märgatagi, et asetades leivapätsi alati selle kõhupoolega ja mitte kunagi selili lauale, järgime maarahva vana tava. Võiks ehk isegi öelda, et rukkileiva kypsetamine ja söömine kannab endas olulist osa meie rahvuslikust omapärast ja maausust.
Leivaga seonduvaid uskumusi järgime eestlaste ja maarahvana yhel või teisel moel kõik. Tegin sõprade ja sugulaste, noorte ja vanade seas väikse uurimistöö ning palusin jagada oma teadmisi ning uskumusi, mis seostuvad leivaga. Eriti soovisin teada, milliseid tavasid järgivad vastajad ise.
Jaga leiba sydamega
Vastanud ligi kolmekymnest inimesest järgisid kõik rangelt ja iseenesestmõistetavalt eespool mainitud tava, et leiba ei panda kunagi selili. Põhjendusi teati tuua mitmeid:
„siis pidavat lahkuma sõbrad ja raha”, „see viib jõukuse majast”, „leiba ei tohi selili panna, muidu paneb leib sinu selili”.
Maha kukkunud leivatykk tuleb kähku yles võtta, puhtaks pyhkida, paluda vabandust ning/või sellele suud anda. See on samuti väga levinud tava, mida järgivad pea kõik, keda kysitlesin. „See oli kyll range, et leivaga ei mängita. Me ei ole lasknudki leival maha kukkuda.” „Mahakukkunud leivale suud andma õpetati mind nii ammu, et enam ei mäletagi ja eks seda olen ka oma lastele edasi andnud.” Kui leivatykk juhtus maha kukkuma, siis vanaisa ytles "Võta yles ja anna suud...". „Leeväpalalõ andas suud, ku maaha satas.”
Leiva lahtilõigatud ots ehk leiva nägu ei tohi jääda ukse või akna poole – leivaõnn ehk pere jõukus võib nõnda kodust välja minna. „Leib peab alati näuga syöjate puole olema”.
Sooja leiba ei tohi lõigata noaga, vaid murtakse. Kes lõikab kuuma leiba noaga, purustab leivaõnne. Kui sõpruskonnaga koos leivakypsetamise õhtu korraldasin, unustasin järgida ahjusooja leiva lõikamise keeldu. Pärast seda õhtut jäi meie peres leivategu mitmeks kuuks soiku, polnud õiget isu leiba teha ning juuretis ei läinud hapnema.
Ka leivapuru kokkupyhkimise kohta järgitakse mitmeid uskumusi: „Minu vanatädi ytles, et leivaraasukesi ei tohi ka maha pyhkida. Ikka peo sisse. „Leivapuru käega kokku ei pyhi, sest see võtaks majavaimult toidu ära.”
Mitmed vastajad mäletasid, et leiba jagas varem peremees ning leiba lõigatakse rinna kohal. Minu loogilise mõtlemisega vanaisa pidas seda ainuvõimalikuks – kuidas muudmoodi kui rinnal neid suuri mitmekiloseid leivapätse vanasti olekski saanud lõigata. Ometi laual oleks see ju lihtsamgi olnud. „Minu mammapoolne pere lõikas yleleiva kääru hoides leiba vastu rinda. Nii olen teinud kogu elu. Selle toimingu tähendusest kuulsin alles kymmekond aastat tagasi, mis pidi olema suurim austusavaldus leivale, sest hoiad teda oma sydame lähedal. Jagad sydamega.”„Vanaisa lõikas ise leiba, hoides leiba vastu rinda ja vahel ka kysides, kas soovitakse yhe või kahe käe leiba. Viimane oli õhem.”
Leivataignat õnnistavad ning leibadele teevad märke perenaised tänini. „Kypsetan leiba ise kolmandat aastat. Kui taignat silun, õnnistan alati mõttes leiba. Seda pole keegi otseselt õpetanud, lihtsalt see tundub nii loomulik. Samuti ei joonista ma mitte alati ristimärki leivale - kusagilt kuulsin, et peab olema kaitsemärk. Niisiis kasutangi erinevaid. Hiljaaegu kypsetasin pulmaleiva, millele joonistasin muhu männa”. „Vanaema tegi alati enne kerkima panemist leibadele ristimärgid ning seda tava järgin leiba kypsetades ka mina”. „Kodus me ei kasutanud ristimärki, kuid panime leivale peremärke. Seda oli ju vanasti koolilastel sahvris vaja oma pätsi eristamiseks teiste laste omadest.” „Enne leiva lõikamist tehakse leiva otsa peale ristimärk, aga seda tehakse ilma igasugu reklaamita, keegi ei saa arugi, võõras ei oska tähelegi panna.”
Kõik, kes ise leiba kypsetavad, järgivad tava, et ahjust tulnud leivale pannakse valge rätik peale. Teatakse veel, et hea kui leiba tehakse alati yhes kindlas nõus, mida muuks ei kasutata ning et leivakypsetajal peab olema pea kaetud.
Teatakse veel, et leiba ei ole hea õhtul alustada. Samuti ei panda teda lõigatud poolega ukse ja akna poole, siis kaob leivaõnn majast. Osades peredes lõigatakse leivalt nagu ka muudelt tervetelt toiduasjadelt esimene raasuke koduhaldja vakka või visatakse lihtsalt koldesse.
Leivakypsetamise aega mõõdeti pärimuse kohaselt yht toredat viisi kasutades, mille peale täna ei tulekski: „Leivaga seoses meenub vanaema jutt selle kohta, kuidas tema leiva kypsetamisel aega mõõtis. Nimelt olevat ta leivapätsiga samast taignast võtnud pallikese ning pani selle teeklaasi sisse vette samal ajal kui ta leiva ahju pani. Kui taignapallike põhjast yles tõusis, olevat leib ahjus valmis saanud.”
Poolnaljana mainiti pärimust, et leivakannikate söömine pidavat tydrukutele suured rinnad kasvatama. Seda öeldakse mitmel pool peredes tydrukutele laua ääres naljatledes tänaseni.
Ununud leivatarkust
Eesti Rahva Muuseumi 1990. a aastaraamatust leiab toreda ylevaate Jakob Hurda kogutud vanemast leivapärimusest.
Leivanõuga seotud teated on yle Eesti ysna sarnased. Leivategemise ajal ruumis põrandat ei pyhitud, selle käsu vastu eksimine toonud kaasa surma. Ilmaski ei pandud vedelikuga täidetud riista leiva tegemise nõu pääle, olgu ta tyhi või tainas sees. Leivanõule pole lubatud panna seepigi, et “siis minna leib koorukese juurest sitkeks”. Kes leivanõu otsas istub, sellel saab suur kõht. Teadmatusest või sagedamini vist kyll tähelepanematusest valesti käitudes on ohtu seatud isegi inimmõistus: „leiva mõhe ja taari tõrukse pääle ei tohtida kybart panna, siis minda see, kes seda teeb, rumalaks”.
Leivataigna tegemine. Õige perenaise leivaastjast pole juuretis kunagi otsa lõppeda tohtinud. Kui leib ei hapnenud, otsiti põhjust eelkõige leivanõust, uuriti, mis oli sellega juhtunud ja kuidas saada abi. Headeks abimeesteks sel puhuks peeti sigu: on arvatud, et piisab kui anda nõud sigadele lakkuda või panna põrsas anumasse hakkab jälle leib hapnema. Põhjuseks, miks leib hapneda ei tahtnud, võis olla ka kassi leivanõus käimine, siis pidi nõus kassikarvu põletama. Põhjus teati olevat sellelgi, kui tainas yleliia kerkis: “Kui ämbliku võrk leivanõu all on, siis ajab leib yle”.
Leibade vormimise juures on märgatakse endeid. Kui tytarlaps ilusad siledad leivad silub, saab ta “sileda näoga peigmehe”, kui seda teeb naine, saab ta “ilusad lapsed”. Pikergused leivad näidanud pere rikkust. Leibade vormimise ajal pidanud rangelt hoidma sõrme leiva sisse sattumast: kui sõrm leiva sisse sattus, siis oli selle leivateo söömise ajal oodata surma- või titesõnumeid.
Leibade kypsetamisel on peetud heaks endeks, kui need hommikul vara ahju said. Perenaine pidi ka muidu hoolas olema. Sattus leiva ahjupanemisel sõrm voolitud leiva sisse, oli karta karilooma haigust. Tähtis olnud silmas pidada, et leivad voolimise järjekorras ahju saanud, siis võinud loota, et peretytred ka õiges vanusejärjekorras mehele said.
Enne leiva ahju panemist tehtud ristimärk. Rist aitas kaasa leiva kerkimisele ja kaitses lõhkimineku eest. Kuigi võrdsete harudega rist on igipõline kaitse- ja õnnemärk, ei mõeldud uuemal ajal alati enam selle tähendusele: “tehakse nii nagu vanaemad tegid”. Mõnel pool musutati leibasid ka ahjupanemisel: leiba ahju pannes tehti mokkadega musutamise häält, siis pidanud leivad hästi kerkima. Kui leivad ahju pandud, hakati mõtlema, et need kenasti kerkiks. Lapsi tõsteti ahjusuu ees yles, anti neile musu ja öeldi “Tõuse, tõuse kakuke, kasva kasva, lapsuke!”
Kui leivad ahjus, ei tohi keerata selga ahjuukse poole – leivad võivad jääda taignased.
Ahjusuu ees midagi ebaviisakat teha (peeretamine, halvad sõnad) ei tohi: leivad lähevad ahjus lõhki, tulevat kyyr selga.
Leiva segamisest kuni ahju panekuni tehtud vigade eest oli tasuks lõhki kypsend leib. Seda aga ei ole peetud heaks märgiks. Olenevalt, kas pragu oli risti, pikuti või mõnd teist moodi, ennustati pere lagunemist, kellegi lahkumist, surma või ka syndi.
Ahjus ei tohtinud leiba noaga torkida, et vaadata, kas leib kyps. Kui väiksem leib tuli ahjust enne välja, ei tohtinud seda noaga lõigata. Sooja leiva noaga lõikamise keeld on olnud tuntud kogu maal – tohib ainult murda (muidu jäävad teised ahjus olevad leivad tooreks). Samuti ei tohi hakata leiba sööma enne kui kõik leivad on ahjust välja võetud, muidu kaob leivaõnn.
Leiva otsast lõigatud esimene kannikas on “kasu ehk kasvukannikas”, kes seda lastest sööb, kasvada suureks. Tehakse vahet kasvukannika ja lõpukansu vahel: „kes leba pohja ära soi, see pidi kasvu poolest väikseks jääma”. Ka leiva söömise aeg on oluline – õhtu poole ei tohi tervet leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Usuti ka, et kes pudruga leiba sööb, viiakse Siberisse. Leiba ei tohtinud syya noa otsast, seetõttu kasvavat lapsel suur, kiuslik ja kuri syda.
Kylla minnes ei tohtinud viia tervet leiba, ikka otsast väike tykike endale lõigata – muidu lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära.
Leival on oluline osa ka tavandis. Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne.
Leiva jätk, elu jätk
Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks. Sellegi eest tuli tasuda ebainimlikult raske orjatööga. Nälg oli tavaline saatja ning leivast, mis oli sageli ainus toit, sõltus sageli sõna otseses mõttes ellujäämine. Nii segati varem leivataignasse aganaid ning suure nälja ajal sammalt, puukoort, lehti jm. Vanemate inimeste mälestustes olevat aganaleib olnud vahel nii kerge ja pude, et tuul selle ära viinud ning leib võtnud kergesti tuld.
Hoolimata ränkrasketest aegadest jäi maarahvas elujaatavaks. Vanasõna ytleb: parem aganane leib, kui tyhi kõht ning: kus on aganaleiba, pole nälga.
Rasket tööd tegevale mehele arvestati 19. sajandi keskel ja teises pooles yheks toidukorraks ligikaudu 400 grammi (agana)leiba. Teomees sõi nädalas umbes 8 kg leiba. Kuniks leib oli laual, jätkus elu.
Võime ennast liialdamata kutsuda (rukki)leivarahvaks. Tänu leivale oleme praegu rahvana olemas. Maarahva elu käis leiva ymber. Rehemajad, milles meie rahvas on elanud vähemalt tuhat aastat, ehitati leivavilja kuivatamiseks. Rehemaja ja meie ajaloolise kodu sydameks olev reheahi on mõeldud korraga vilja kuivatamiseks ja leiva kypsetamiseks. Maad oli tarvis selleks, et saada põhitoidust ehk leiba. Selle nimel mindi sõtta ja võideti Vabadussõda.
Meie esivanemate toidulaual oli leival praegusega võrreldes sootuks teine koht. Elame priiskava kylluse ajal, mil leivast on saanud toidukõrvane. Kui sedagi. Ometi hoiab rukkileib eneses olulist osa meie minevikust ja eestlaseks olemisest. Koos rukkileivaga kestavad visalt edasi ka maausulised tõekspidamised ja tavad.
Leiba on sygavalt austatud ja seda pyhaks peetud. Toit on esmalt leib ja alles seejärel leivakõrvane. Nii on leib meie rahvakultuuris toidu algus, selle ema. Soovides maarahva kombel jatku leiba, soovime jatku toidule ja elule. Hoides elavana leivaga seotud uskumusi, hoiame oma rahva põlisel kombel pere leivaõnne ja tervist.
--
Meie pere leivatarkusi
Meie pere (minu ja mu mehe) juured ulatuvad Võru-, Tartu-, Harju-, Viru- ja Saaremaale. Sealt on meie koju jõudnud sellised tarkused:
1. Ei ole kunagi pandud leiba selili.
2. Mahakukkunud leivapala võeti kähku yles, puhuti puhtaks ja temalt paluti andeks. Ka antakse vahel maha kukkunud leivale kolm korda suud.
3. Kerkima pandud leibadele teeme alati oma leivamärgid ja anname neile oma head soovid.
4. Ahjust tulnud leivad lähevad puhta rätiku alla jahtuma.
5. Lapseootel naine leiva otsa- ja lõpukontsikuid ei söö, muidu kasvab laps ahneks.
6. Meie peres ei alustata uut leiba õhtul.
7. Ei panda leiba lõigatud poolega ukse ja akna poole, siis kaob leivaõnn majast.
8. Leivalt, nagu ka muudelt tervetelt toiduasjadelt, lõikame esimese raasukese koduhaldja vakka.
9. Vanemad inimesed lõikasid ikka leiba rinnal, sydame kohal. Vahest, pidulikumatel puhkudel, teeme seda isegi.
Minu loogilise mõtlemisega vanaisa pidas seda ainuvõimalikuks - kuidas muudmoodi kui rinnal neid suuri mitmekiloseid leivapätse vanasti olekski saanud lõigata. Ometi laual oleks see ju lihtsamgi olnud!
10. Kui hakkasin ise juuretisest leiba kypsetama, tajusin leivateo erilist vaimsust. Ei tulnud mõttessegi segada leivakohetust lusikaga nagu kiiret pannkoogitaignat, vaid ikka oma puhaste kätega, puistates nõnda oma käte väe läbi valmivatesse pätsidesse ka parimaid soove
perele.
11. Sooja leiba ei tohi lõigata noaga, vaid murtakse. Kui laulukooriga Emajõe Laulikud kevadel leivakypsetamise õhtu korraldasin, ei teadnud ma veel seda keeldu. Pärast toda õhtut jäi aga meie peres leivategu mitmeks kuuks soiku, polnud õiget isu leiba teha ning juuretis ei
läinud hapnema. Alles hiljem lugesin pärimusest, et kes lõikab kuuma leiba noaga, purustab leivaõnne. Loodan, et leiva-artikli kirjutamisel annab leib selle eksimuse andeks ning leivaõnn tuleb jälle meie perre tagasi.
12. Vanaema ajal veel järgiti, et leiba ei või enne syya, kui see jahtunud on.
13. Paljud leiba pudutavad uskumused käivad ka saia ja sepiku kohta.
14. Veel 1980. a alguses oli talu pööningul kott leiva- ja saiakuivikutega - juhuks kui peaks sõda või mõni muu häda tulema. Siberisse kyyditamine ja rasked ajad andsid oma õppetunni.
15. Uue-aasta öösel peale keskööd läksime perega lauta, soovisime loomadele head uut aastat ja andsime igayhele tykikese leiba. See oli siis, kui talus veel loomi oli.
16. Leiba ei või laenajale kunagi keelata; samuti ei või keelata sauna ja kaevuvett. Muidu kaob õnnistus.
17. Meie jõululaual seisab terve pyhadeaja puutumatuna leib koos liha ja õllega.
18. Leib oli varem ja on nyydki veel vahel tähtis kylakost ehk kingitus.
19. Noa pealt ei tohi ei leiba ega midagi muud syya, see teeb tigedaks.
20. Varem sooviti ikka sööjale "Jätku leivale", Jätku leiba" või "Jätku", vastati "Jätku tarvis" või "Jätku". Jatku leiba soovime alati praegugi.
21. Kui söögi ajal juhtus keegi kylla tulema, öeldi talle: "Sinu leivaisa elab". Vahest ytleme seda meiegi.