Minu isapoolsed juured ulatuvad Lõuna-Eestisse. Lapsepõlvesuvede oodatuim reis oli nädalalõpusõit Võrumaale.
Kaks perekonda – neli täiskasvanut ja kolm last – mahutasid end vanasse Volgasse ja reis põhjast lõunasse võis alata. Seda, et mitmetunnise sõidu järel peatselt kohale jõudma hakkame, ennustasid meile, lastele, teeäärsed lehmakarjad. Mustavalgekirjud piimaandjad asendusid tasapisi punastega, kirjutas Maalehes Aive Sarjas.
Punased lehmad ja võru keel
Vanatädi juures räägiti hoopis teistsugust keelt kui meil kodus. Aru saime justkui kyll, aga võõraid sõnu oli siiski palju ja rääkimisest ei tulnud midagi välja.
Yhel suvel otsustasin neid võõraid sõnu yles tähendama hakata, justkui sõnastikus: väits – nuga, pang – ämber jne. Kirjutasin sõnad paberilehele ja peitsin lehe koos pliiatsiga isa pintsakutaskusse. Mis koht veel kindlam võinukski olla!
Kui isa hiljem kätt taskusse pistes paberilehe avastas, oli täiskasvanutel nalja ja naeru kyllaga – näe, laps pyyab omal käel võru keelt õppida!
Meeles on ka yhe sugulase abikaasa, kes oli tulnud Ida-Virumaalt, kuid rääkis kohalikku keelt paremini kui mõni Võrumaalt pärit inimene. Minu lapsemeelsele pärimisele, et kuis siis nii, vastas mees: selle maa keelt, kus sina elad, pead sina oskama!
Hiljuti, kui Juminda kyla kohta raamatut kokku panin, tulid need lapsepõlve keelelood mulle meelde. Raamatus on juttu ka meie ranna keelest – kolgarannast –, mida praegu enam keegi ei räägi. Tagakaanele said kirja pandud XX sajandi algul yles tähendatud laused, milles ka mõni rannakeelne sõna sees: Juminda on Kuusalu kihelkonda arvatud. Ta on yks poolsaar, mille peal ysna vaevast kuuse metsa kasvab. Põllumaa kohta, mis tema kylge arvatud, ei või sugugi kiitust anda, aga oma tööarmastaja rahva läbi teda just keige oonumate sekka ei või arvata.
No kyll ma mõtlesin, et mida see “oonum” või “oonumas” tähendab. Ei mõelnud välja, kysisin järele. Viletsam, selgus. Ehk siis siinset rahvast ei või mitte kõige viletsamate sekka arvata.
Meie kyla raamatu seletava sõnastiku autor, naaberkylast Leesilt pärit Liina Paadimeister kirjutab sessamas raamatus, et “setu, võru, mulgi ja kihnu keelele pyhendatakse lausa riiklikku tähelepanu, Põhja-Eesti keel ja selle murded on aga täiesti unustusse jäänud”.
Kihnlastel on “Aabets”, võrukestel Uma Leht, setudel Setomaa ja kuningriik veel takkapihta. Vana kolgarannat mõistvaid inimesi võib aga yhe käe sõrmedel yles lugeda, “muutunud” rannakeelt ehk polavärnikut räägivad vaid vähesed.
Samas, mu meelest on meil siiski lootust sõnu nagu auskar, ousud, nögutama, roodima või esityk igapäevases kõnepruugis kasutama hakata.
Tuleb tegutseda
Kui mälu ei peta, elab maamunal veel vaid kaks liivi keelt emakeelena kõnelevat inimest. Iirlastele õpetati nende oma emakeel, mis vahepealsetel aastakymnetel inglise keele poolt ära tapeti, taas selgeks euroraha toel.
Meil tuleb vaid tegutsema hakata. Sest kaua sa elad maal, mille keelt sa ei räägi! Vast on siis poole sajandi pärast meie maile kolinud inimestel põhjust öelda: Mess mul aitas, pidin purssima rannakieles, et tema aru sais.