Ma olli viil peris väikukõnõ, a sann oll’ sis joba vana, seestpuult nõginõ ja must. Sann oll’ kyländki suur, neläkruudilidsõ aknõ ja lastukatusõga. Tagasainah oll’ saina pikkudsõlt lava, ussõpuulsõ saina veereh katõ miitre pikkudsõ ja miitre lakjudsõ maakivest keressega ahi. Ehitet oll’ yteaigsõlt tõisi talohuunidõga 19. aastagasaa tõõsõl poolõl, kirotas Laanekivi Õie Uma Lehes.
Sanna pääl elli yykulli. Noidõ keväjäst umavaihõlist jutuajamist oll’ huvitav kullõlda.
Inne peris sannaruumi oll’ sannavyyrus. Sääl oll’ sepikoda. Alasi oll’ umbõs miitrelakjudsõ läbimõõduga tammõpaku kylge kinni pant. Tuu tammõpakk oll’ nii kõva, et viil paar aastakymmet tagasi võisõ tima viimätsit riismit oroh nätä.
Sepätyyd teivä uno August ja Piitre. Oroh tulõtas viil uno Piitret miilde yte rehepessymassina tsõõr ja uno Augustit kasumapantu tammõ. Rattatsõõri ymbre häitsese keväjä sinililli ja tammõ kasusõ suurõmbas.
Sann oll’gi ehitet piaaigu oja perve pääle, et vesi olõsi kerembähe kätte saia. Oro oja pääle sanna kotsilõ oll’ tett maakivest takistus, et kõik vesi ei saasi är joosta. Nii saigi sinnä paras viilump, midä meil kutsuti «võrõngus». Sinnä oll’ sannalisil hyä hinnäst jahutama minnä.
Oro sanna käve kats Aia peret. Mõlõmbah perreh oll’ vanal aol hulga latsi. Tuuperäst oll’gi sannalava kah nii pikk.
Väiku latsõ viidi sannast tarõ mano nii, et panti teki pääle, kääneti tekiga sälgä ja tarõh puistati teki seest vällä. Ku ma olli väikukõnõ, sis lätsi sanna ja tulli tarõ mano õks uma jalaga. Mi perreh es olõ tuul aol inämb noid, kes olõsi kukilõ võtnu. Esäkene oll’ joba är koolnu.
Sann oll’ inemiisi tyyst vaivatuisi luiõ-liikmidõ tohtõrdaja. Vihtlõminõ pidi egäsugudsõ tõvõ vällä ajama. Suvõl tetti sannavihtu sis, ku leht oll’ täys kasunu. Pidi kavvõmb vasta kah. Arvati, et pall’o nuuri lehtiga vihaga vihtlõmisõl võit kärnä minnä. Õigõ aig sannaviha tegemises pidi olõma jaanipäävä ymbre.
Pääle kõovihtu oll’ viil tammõ- ja kadajaossõst vihtu. Noil pidi olõma esieräline arstmisvägi. Egäyts nuhõl’ umma ihho lava pääl vihaga ni kavva ja ni kuumah, ku vällä kandsõ.
Ku sannah kõik tegemise tetty olli, tei sannalidsõ inne minemä nakkamist sannalõ kumardusõ ja ytli: «Aityma sannakytjäle, viituujalõ, vihategijäle ja sälämõskjalõ». Mõnõl puul tetti päält sannaussõ kinnipandmist ussõ kotsil õhuh ristimärk, et paharet sanna ei päsesi.
Ku lats olli, sis es olõ siipi koskilt saia. Esi kah es saa siipi kiitä tuuperäst, et ka seebikivvi es olõ. Jäigi yle tetä lipõ. Tuhka ja vett oll’ viil umast käest võtta. Pidi olõma lehtpuu tuhk; nõglapuu tuhk es kõlba. Lipõ tegemine käve nii: tulinõ vesi valõti tuha pääle. Kyl sis tuhk podisi nigu tulõmägi ja ummamuudu lõhn oll’ kah.
Podisõja siäti häste ymbre ja jäteti nii kavvas rahunõma ja saistuma, ku jahtunu oll’. Sõs oll’ tuhk anoma põhjah ja pääl puhas selge vesi, millel oll’ mustusõ häötäjä imevõim. Vanal aol mõstigi umakoedu linadsõ rõiva lipõga. Olli ilosa puhta ja hyä lõhnaga.
Et siipi es olõ, tull’ ka hinnäst lipõga mõskõ. Sannah pandsõ egäyts tuud mõskmisõ vii sisse uma ärtundmisõ perrä. Meil sai ytskõrd tsipa rohkõmb ku vaia olõs olnu. Puhta ollimi kylh, a hiusõ tyke pääst lindu minemä ja päänahk oll’ verrev ja nii hallus, et kammiga es tohe lähkohegi minnä. A tuu hädä läts’ paari pääväga myydä.
Sann oll’ ka lihasuidsutamisõ kotus. Värski liha tegemine jäteti inne jõulu aigu, et jõulusööges värski võtta olõsi. Ku ilma nii kylmäs lätsi, et liha är kylmäs’, võisõ osa jättä suula pandmalda.
Liha soolati puuanomah (tõrduh). Suulvesi pidi olõma kyländki kangõ, esiki nii, et är es kylmä. Liha läts’ nii soolatsõs, et ilma ette leotamalda söögis tetä es saaki. Tuuperäst suidsutõdi liha keväjä är. Nii tull’ ylearvo suul vällä, korju lihatyky pääle ja kaitsõ halvasminegi iist. Suvõl, kipõl tyyaol, oll’ nii valmis syyk käeperäst võtta.
Lihasuidsutaminõ oll’ tyy, midä pidi mõistma ja nii mõndagi kavalust kah tiidmä.
Suulviist vällä võedu ja nõrgunu lihatyky panti sannah parsilõ, kamarapuul allapoolõ. Käevarrõjämmyidsist lepäroikist parrõ olli laest paar-kolmkymmend sentimiitret allpuul. Ku liha oll’ yles saanu, tetti kuivi lehtpuiõga tuli ahjo ja kyteti sann nii kuumas, et liha aigupiteh kydsämä nakas’. Tuld es või ahost är jahuta. Väikene «kihulasõsautus» puultuuridõ lepäpuiõga pidi õks all olõma, ka yy otsa. Järgmädse päävä lõunõ aigu naati kaema, kas joba kõlbas. Inne maahavõtmist lasti sann tuuridõ kadajaossõga viilkõrd suitsu täys. Maaha võeti liha sis, ku kõik oll’ parajalõ jahtunu.
Päält liha maahavõtmist käyti ka esi sannah. Sai esiki veidykese lõõnat.
Hariligult kyteti sanna egä puulpäävä, oll’ harv juhus, ku mõni kõrd vahelõ jäi.
Sann oll’ mi edevanõmbidõ jaos yts tähtsä ja tarvilik paik; esiki veidykese pyhä. Halvu sõnno sannah es või yteldä, egäsugust muud juttu aeti kylh.
Sann oll’ ka tuu kotus, koh mi edeimä latsi ilmalõ tõi.
Ka nuurpaar es päse sannast myydä. Tõõsõl pulmapääväl viidi näid savvu täys sanna ja lasti sääl tykk aigu olla. Tuu pidi olõma kah yts ettehoiatus, kuis keerolidsõh olokõrrah toimõ tulla.
Edevanõmbidõ meelest oll’ savvul puhastaja ja halva ärhoitja võim.