Oleme enesekaitse seisundis. Iga päästetud päev on väikesele rahvale tähtsam kui suurele, kirjutas Õpetajate Lehes Virve Liivanõmm.
Iseennast päriselt ei leia, kuid pyyame ikka. Fenno-Ugria asutuse (1927–1940, 1991...) taasasutajaid, nyyd nõunik Jaak Prozes on poolel teel, edendab juba paar aastakymmet koostööd meie sugulaste – soome-ugri ja samojeedi rahvastega.
Eestlased tavatsevad mõelda ja öelda, et aitame meist itta jäävatel väikerahvastel ellu jääda, nende keelt ja kultuuri alles hoida. Arutleda võib aga ka nii, et me ise oleme oma tuulepealsel maal rohujuure tasandil yht-teist minna lasknud ja käime algkodus vaatamas, mis kõik seal olla võis.
Prozes tuleb vahel juba enne kukke ja koitu tööle, et siberlasi kätte saada. Neil hakkab ju päev varem. Ja teabeväravates soome-ugri uudiste lugemine võtab alati paar tundi ära. See-eest on meil vähemasti yks mees, kes teab. Tallinnas Syda tänaval on suur kogu sellest, mida uurali rahvad tänapäevalgi raamatutesse raiuvad.
Ikka jälle syydi
Suurel Venemaal ongi yks väikerahvaid ähvardav oht selles, et suuremad suhtuvad neisse kui museaalidesse. Oleks, et laseks rahval emakeeles elada, aga muudkui uurivad. Eestlastest uurijate trump on selles, et oskame siin Euroopas senini veel vene keelt.
Enne sõda tegeles meie Fenno-Ugria asutus Eesti-Soome-Ungari seostega, kultuurikongressidega. Soome sõitsid eestlastest saadikud kohe paari laevaga või Ungaris toimuvale kongressile terve rongitäis rahvast korraga. Liivlased olid siis Eesti poolt vaadatuna umbes samas seisus kui soomeugrilased nyyd Venemaal. Lätlased pelgasid, et randlastest liivlased löövad yle Irbeni väina eestlastega (saarlastega) kokku, Oskar Loorits ja Lauri Kettunen saadeti Lätist välja, et nad selle riigi rahvusvahelist mainet ei kahjustaks. Venemaa aga hävitas oma soomeugrilaste rahvusliku haritlaskonna, syydistades neid soovis moodustada soome-ugri vabariikide liit, mis pidi Venemaast just nagu lahku lööma ja astuma lepingusse Soomega, levitama mõtet Suur-Soomest, mis ulatunuks Uuraliteni välja.
Nyyd siis uurivad lätlased hoolega liivlasi, venelased nyydseks väljasurnud merjalasi ja muromlasi, aga ka marisid, udmurte, komisid.
Väikesearvulised ja teised
Rahvuspoliitika on Venemaal täiesti olemas, ka seadusloome tasandil. Vaatame Prozese juures kogumikke ja õigusakte väikesearvuliste rahvaste seisundist Venemaal.
Jaak Prozes selgitab, et väikesteks põlisrahvasteks peetakse idanaabri juures neid, keda on vähem kui 50 000 inimest. Näiteks handid, mansid, neenetsid, vepslased, vadjalased, isurid, nyyd ka setud. Nende iseolemist riik toetab rahaliselt, andes välja mõnd ajalehte ja raamatut.
Marid, mordvalased, udmurdid, komid on suuremad rahvad ehk vähemusrahvad. „Nende rahvaste keeled on vene keele kõrval ametlikult nende vabariikide riigikeeled. See on ju väga kõva sesiund, hakka või uskuma, et kõik on korras. Bretoonidel Prantsusmaal või friisidel Hollandis ei ole oma keel riigikeelt, on parimal juhul kohalik keel,” selgitab Prozes. Marimaal tema kinnitusel mari keelt ikka kasutatakse, aga Udmurdimaal ei kuule me kohalikku keelt tänaval yldse, asju ajada pole selles riigikeeles võimalik. Ja ega ole ka niisuguseid asutusi, nagu keeleamet võiks olla. Seega on keeleseadus lihtsalt nägemus.
Kui Sõktõvkaris otsib keegi linnavalitsusest komi keeles abi, on see ametimeeste meelest natsionalismi ilming, nendib Prozes. „Seda loetakse tobedaks kiusuks ja plusspunkte avaldaja sellega ei teeni. Kogu lugu! Venelaselt, kes Sõktõvkaris elab, teise riigikeele, komi keele oskamist ei nõuta, see ei ole kohustuslik. Ainult Mari vabariigi põhiseadusesse oli lausa kirjutatud, et vabariigi president peab mari keelt oskama. Kysimust arutas Venemaa konstitutsioonikohus, kus maride keelt riigipea suus käsitlev säte tyhistati. See juhtus juba 1999. aastal.”
Mari ei saa end ka kohtus emakeeles kaitsta. Prozes teab näiteks, et Baðkiirias elavad marid oskavad oma keelt paremini kui kohtus kasutatavat vene keelt. Vanematel inimestel on ka arsti juures raske vene tohtrile selgeks teha, mis neil viga on.
Vähemusrahvad vähem haritud
Haritlaskonna osatähtsus on Venemaa soomeugrilaste seas väiksem kui venelaste hulgas. „Kohe mitu korda väiksem, sellest tulevadki hädad eluolus ja võimu juures. Kui vaatame maride või udmurtide esinduskogusid või omavalitsusi, siis vähemusrahvad on seal kehvasti esindatud. Marimaal on marisid näiteks 43,5% elanikkonnast, aga parlamendis ainult 16%.” Prozes peab põhjuseks tõsiasja, et suurem osa maridest elab maal, maakoolid ei suuda linnakoolide tasemega võistelda.
Enam pole ka seda, et maalast kõrgkooli astudes väheke eelistataks, nagu Nõukogude ajal veel oli. Rahapõhist haridust suudavadki linlastest lapsevanemad oma järeltulijatele kerge-malt anda. Maarahvas elab tunduvalt kehvemini. „Turumajandus on Venemaa väikerahvastele ohtlik, oma keeles, oma kultuuri on kyllaltki raske reklaamida, myya. Keeruline olukord, kus häid lahendusi on käigu pealt raske välja pakkuda,” ytleb Prozes.
Rahvus käibib rahvaloendusel
Kust Venemaa yldse teab, kui palju neil marisid või udmurte on? Venelastel ei ole passis enam rahvust. Prozes selgitab, et ainuke allikas on rahvaloenduste andmed, kuigi tatarlased näiteks nõudsid vahepeal oma passi vahelehte, kus oleks kirjas, kes nad on. See tahtmine tyhistati. Ja tyhistajad on rahulikud, sest ei Prantsusmaal ega Hiinas ole dokumentides rahvust. „Eestis ka ei ole, aga meie riik ei ole föderatsioon nagu Venemaa,” võrdleb Prozes. Rahvusteadvus on näiteks tatarlaste seas tugev. Tatarlaste osakaal Tatarimaa elanikkonnas ei ole viimasel ajal langenud.
1989. aastal, kui oli N Liidu viimane rahvaloendus, kysiti rahvust ja seejärel rahvuskeelt. Maridest ytles siis 80%, et nende keel on mari keel, udmurtidel oli see protsent 70 ringis, mordvalastel veel väiksem.
Venemaa rahvaloendusel aastal 2002 rahvuskeel loendajaid enam ei huvitanud, kysiti rahvust ja seda, milliseid keeli kysitletu esimese, teise, kolmanda keelena valdab. Nyyd võib inimeste rahvusteadvusest vaid tinglikult midagi arvata: kes mida mõtles, või ytles. Ja mis see tähendab, kui ta valdab – kui palju ta siis valdab. Prozes oskab mari keeles sadakond sõna. Kas ta valdab mari keelt?
Jaak Prozes ytleb, et Paul Ariste oli meie viimane suurmees, kes nõudis, et eestlastel oleksid omad kaugemate soome-ugri – mari, udmurdi, komi – keelte asjatundjad.
„Tänapäeval neid spetsialiste enam praktiliselt ei ole. Karjalastest, vepslastest, vadjalastest, ingerlastest huvitume, seal käime rohkem. Ka iseennast võrdlevalt uurimas, sest see on ka meie endi identiteedi, mõtteviisi kysimus. Eestlaseks olemine on pikk pidev protsess keset teisi, suuri rahvaid. Vajame ideid, mõtteid, mida oma kultuuris, hariduses peegeldada. Soomeugrilaste koostöös paistab oma tuttav nägu iseendale paremini kätte. Veljo Tormise, Kaljo Põllu jälg eesti kultuuris, mõtteloos on just soome-ugri taustal syndinud, sygavalt tunnetatud,” räägib Prozes.
Jäämegi kaevikusse
Kuidas selles kontekstis rahvuslusse ja rahvusriiki suhtuda? Kõhklejaid ja kõigutajaid on juurde tulnud. Prozes arvab, et oleme enesekaitse seisundis. „Eesti riik ja eestlased – see on maailmaime. Et olla siin Euroopa ruumis väikseim oma riigiga rahvas, peame seda tõika alati ja ikka rõhutama, ohtudele osutama. Et meil on kolmandik elanikkonnast venekeelsed, on tõesti omamoodi ohu allikas, kui suurt idanaabrit silmas pidada. Liiatigi ei saa me oma elu ja ajalugu vaadata pelgalt enda ja oma riigi seisukohalt. Soome-ugri väikeste rahvastega on läinud nii, et iga järgmine päev ei ole enam iseenesest mõistetav. Iga päästetud päev on väikesele rahvale tähtsam kui suurele. Väikeste haritlaskonna häving on kergesti terve rahva häving. Meie vastutus on suur ja vastuhakk samamoodi. Kanname väikest, aga siiski tervet tykki maailmakultuurist.”
Sellest peaksid suured aru saama, aga tihtipeale ei saa. Eesti asi ei ole pelgalt eestlaste asi, see on laiem mõiste.