Tänavu heinakuus sai tähtsa kirja Venemaa Föderatsiooni Tatari Vabariigi pealinna Kaasani elanik Aida Kamalova, kelle tytar õpib kohalikus tatarikeelses lytseumis. Kirjas anti teada, et Venemaa Föderatsiooni ylemkohtu kassatsioonikolleegium otsustas mitte rahuldada tema palvet lubada tytrel sooritada riigieksam vene keele asemel tatari keeles. Vastavalt Venemaa seadustele tuleb igal keskkoolilõpetajal teha riiklik matemaatika ja vene keele eksam, kirjutas Sirbis Mart Rannut.
Mittevene rahvuskoolis õppivad lapsed on oma õppekeele tõttu vene koolide õppuritega võrreldes ebavõrdses ning ahistavas olukorras.
Venemaa on pärast 1990. aastate rahvuslikke ärkamisi ning elavnenud kultuuri- ja keele-elu hakanud järjekindlalt piirama oma vähemuste õigusi emakeele kasutamisel.
Aastal 2007 võttis Venemaa vastu seaduse, millega muudeti rahvuslik-piirkondlik osa hariduses vabatahtlikuks. See tähendab, et rahvusvabariikide rahvuskeelsetes koolides ei saa enam kohustada õpilasi oma rahvuskeelt õppima, vaid rahvuskeel võistleb õpilaste pärast nyyd koos teiste vabatahtlike ainetega, milleks on mõni võõrkeel või inglise keele lisatunnid, majandus- või arvutiõpe jms.
Yldjuhul on rahvuskool Venemaa rahvusvabariikides taandatud neljaklassiliseks ning sealt edasi on juba kõik vene keeles. Erandiks on siiani tatari kool, mis on suures osas veel rahvuskeelne, ning veel mõned sealse piirkonna turgi (baðkiiri, tðuvaði) ja soome-ugri (mari, udmurdi, mordva) koolid, kus rahvuskeelt on võimalik õppida õppeainena ka vanemates klassides.
Muide, tatari ajakirjanduses on juhitud tähelepanu huvitavale paralleelile: aastal 1940 tegi neljaklassilise kooli ettepaneku alistatud idapoolsete rahvaste hariduse korraldamiseks Himmler oma Hitlerile saadetud kirjas. Eeskuju on ilmselt läinud täie ette: ainuyksi Tatarimaal on suletud 2000 (!) tatarikeelset kooli.
Lisaks haridusele peab vene keelt oskama ka muudes valdkondades. Näiteks vene keele oskusnõue kodakondsuse saamisel seadustati aastal 2002. Moskvas kehtestati vene keele oskuse nõue taksojuhtidele, sildinduses on nõutud ainult vene keele kasutamist juba hea mitu aastat. Põhjus on selge: enne nõude kehtestamist valitses Moskva linnas siltidel inglise-vene segakeelsus, tingituna kõige Ameerikaga seonduva kõrgest seisundist.
Muide, Kaug-Ida linnades, kuhu on saabunud väga aplju hiinlasi, on tekkinud sealsetele siltidele ka hieroglyyfid. Samuti on Venemaal alanud rahvuslike piirkondade kõrvaldamine (Komi-Permi rahvusringkond ongi kadunud) ning nende tasalylitamine mujalt määratud-sokutatud umbvenekeelsete juhtide ja nende venestamispoliitika abil.
2003. aastal vastu võetud keeld kasutada vähemuskeelte kirjutamiseks muid tähestikke peale kirillitsa andis tugeva löögi tatarlastele, tekitades seina nende ja teiste sõltumatute turgi rahvaste vahel. Sama saatus sai osaks karjala keelele.
Venestamine on uue hoo saanud ka välispoliitikas. Seisma on pandud venestatud Transnistria (Vene väed lubasid vastavalt OSCE raames saavutatud ?stanbuli kokkuleppele lahkuda sealt juba kymme aastat tagasi) yleandmine Moldovale. Osseetia ja Abhaasiaga seonduvat ei tasu siin mitte mainidagi. Jõulise tegutsemise põhjus on ilmne: maailma suurimate keelte hulka kuuluv vene keel (emakeelsete kõnelejate arvult 8. – 10. kohal maailmas, ca 165 miljonit) on ainuke suurkeel, mille kõnelejate arv väheneb, seda yle miljoni aastas.
Veel paarkymmend aastat tagasi kelgiti 300 miljoni kõnelejaga. Langus tuleneb põhiliselt venelaste vähesest syndimusest kodumaal ja suurest ymberrahvastumisest välismaal, mida siis yritatakse hyvitada muude rahvaste venestamisega Venemaal. Kahtlemata kergitab see nii mõnegi venestaja eneseteadvust.
Iseenesest ei oleks muukeelsetele emakeele õpetamisel õppeainena ning nendelt riigikeele tähestiku kasutamise nõudmisel miskit viga ning sisserännanute ryhmade puhul oleks see igapidi kohane. Kokkusobimatu on see aga Venemaa föderatiivse ylesehitusega, kus muukeelsed vähemused ja põlisrahvad on oma maade kaudu riigi põhiosadeks ning peaksid olema vähemuskaitse all. Praegune ahistav vähemuste haridus-, kultuuri ja keeleõiguste piiramine on selge inimõiguste rikkumine.
Venemaal oleks Eestilt keelepoliitikas palju õppida: siin võimaldatakse muukeelsetele ryhmadele, ennekõike venelastele omakeelset kooli, oma tähestiku kasutamist ja emakeeles eksamite sooritamist. Riik näeb suurt vaeva, et tagada nendele vene kirjakeele oskus, jättes kyll seejuures unarusse neile eesti kirjakeele õpetamise. Venelaste poole pöördutakse emakeeles siltidel ja reklaamides, poliitreklaam on lausa ykskeelne. Suulisest vene keeles suhtlusest ei maksa enam rääkida, see on Tallinna tööpakkumiskuulutustes muutunud tavanõudeks. Selline ylepingutatud hoolitsus oleks põlisvähemuse suhtes igapidi kiiduväärt, kuid lõimumistõrksa sisserännanute ryhma suhtes on nn eraldatust soodustava keelekeskkonna loomine väheke kahtlane meede.
Mart Rannut, Integratsiooni Uuringute Instituudi teadur