Võro instituudi direktril Kuuba Raineril (38) saa vahtsõ ammõdi pääl pia 100 päivä täys. Tuud tä joba tiid, et mi väiku keele hoitmisõ-pästmise man om tyyd hulga ja esieränis tulõ märki nuuri inemiisi pääle. Inne tekk’ Rainer tyyd Riigikontrollin, viil om tä olnu Keskkunnainspektsiooni Võromaa osakunna juht ja viil mitmõ keskkunna-ammõdi pääl, kirotas Uma Leht.
Mille tahtsõt saia Võro instituudi direktris?
Võro kiil om mu jaos kõikaig väega tähtsä olnu. Mõtsandusõ ja keskkunnaasjuga olõ joba päält 15 aasta vaiva nänny. Hää meelega tenny vahepääl midägi muud.
Ma näe selgele, kuis võro kiil nakkas är häömä. Noorõ olõ-i inämb sändsen keelekeskkunnan, nigu mi umal aol. Nuuril om nii pall’o muid tegemiisi, et võro kiil jääs taadõ. Ku tuuga meelega ei tegele, sõs häöski är. Muusõumilõ jääs, a elävänä ei pysy.
A võinu: midä rikkamb mi kultuur om, toda rikkamba ka mi olõmi. Ku yts osa mi kultuurist är kaos, sõs mi jäämi vaesõmbas. Mõtli, et mul om mõttit ja jõudu tegeldä as’aga, mis om ytest kylest hääs puhkusõs varatsõmbast tyyst, tõsõst kylest vahtsõnõ välläkutsõ tetä tuud, miä kõrda lätt.
Seletä Võromaa inemisele är, midä Võro instituudin tetäs?
Tetäs tiidys- ja arõndustyyd. Keeletiidyse poolõ päält uuritas, määne võro kiil om, kotussõnimmi, tetäs sõnaraamatut ja uuritas, kuimuudu ja kupall’o inemise võro kiilt kõnõlõsõ.
Pall’ot olõ-i jõutu ka viil lähkymbält uurma naada. Võro keelen om pall’o häid ytlemiisi, näytyses «Nigu pini hainakuh’a otsan». Eesti keelen pruugitas hulka ytlemiisi, mis omma võro keelest tulnu. Läbi noidõ ytlemiisi saa latsilõ võro keele oppamist mõnusambas tetä.
Tõnõ puul instituudi tyyst om sõs arõndaminõ: raamadu, koolioppus, kultuuriperändi uurminõ: kindakirä, suursärk, savvusann. Mändsit rõivit kanti, mändsit syyke tetti. Et sõir om tegeligult mi ala päält peri. Tollõni vällä, et kultuuri osa om ka tuu, kuimuudu vikatilõ handa taadõ pandas. Kõkkõ tuud saanu inämb uuri ja tukõ. Tuust võinu api saia ka paikligu ettevõtja, et umaperä ja kultuuri rikkusõga suurõn ilman vällä paistu.
Ku välläpaistmisõst kõnõlda, sis seto paistva inämb vällä.
Seto ja mulgi näytäse umma hindätiidmist pall’o inämb vällä. Tahtva vällä paistu. Ytsjago võrokõisi taht kah, a tõnõ jago ei taha, taht tõisi sisse är kaoda.
Yts asi, millega võrokõnõ saa vällä paistu, om pidolinõ suur-särk vai pikk-kuub. Ku kõnõlda näytyses Lapimaast ja saamlaisist, sõs kõigil tulõ kõgõpäält ette jõuluvana pilt ja päält tuud, et inemiisil omma sinidse hammõ sälän ja neläkandilidsõ mytsy pään. Sammamuudu võisi võrokõisist pilt ette tulla. Ka suursärki kandõn saa vällä näydädä, et võrokõsõ omma esihindäs olõmisõ yle uhkõ.
Midä ytlet inemisele, kink meelest olõ-i latsil vaia võro kiilt mõista: tuu avida-i hää palgaga tyykotust saia?
Kadonu Lotmani Juri ytel’, et kultuur om kõik tuu, ilma milleldä häste toimõ tulõt. Ja nii omgi: alatõn tuust, et kahvli-väits olõ-i syymise jaos tegeligult tarviligu ja lõpõtõn tuuga, et tiatrin olõ-i vaia kävvy ja raamatit olõ-i vaia lukõ.
Võro kiilt ja kultuuri tõtõstõ olõ-i vaia. Eesti kiilt olõ-i kah vaia: opit mõnõ yleilmse keele selges ja saat väega häste kõik as’a är aia. A uma kiil om tähtsä tuusjaos, et inemise tahtnu uman kodokandin ellä ja ku ka vahepääl är käymä pidäny, sõs kodokanti tagasi tulnu. Uma kiil om kimmäs köydys uma kultuuriruumiga. Nigu ytel’ yts Tarto kunstikooli näio: inemise juurõ omma timä pään.
Ku inemise tahtva kodokanti jäiä vai tulõva tagasi, sõs om ka Võromaal elo. A ku inemise ei tunnõ, et nä uma kodonukaga köydedy omma, sõs mi jäämiki veeremaas, noorõ läävä minemä, nigu om pall’odõn kotussin yle ilma juhtunu.
Ma esi olõ kõgõ nii tenny, et ku ma ka kavvõl tyyl olõ käyny, sõs olõ-i Võrolt är kolinu. Tuu om ka yts põhjus, mille ma tagasi Võro instituuti tyyle tulli: kavvõl tyyl kävvy om väega rassõ, jala väsyse är! Ku õks egä õdak saat umma kodo sängy magama minnä, tuu om ytlemädä suur väärtys!
Nii et: ärke är koligõ, ja ku ka kolit, sõs tulkõ yten uma tyyga tagasi. Nygätsel aol om hulga töid, midä saa kavvõst tetä.
Mändsit asjo nakkat vahtsõn ammõtin takast toukama?
Nuuriga tegelemine om tähtsä. Ku noorõ ei harinõ võro kiilt kõnõlõma, sõs paarikymne aasta peräst om kõnõlõjit mitu kõrda veidemb. Mi saami näydädä, et võro kiil om huvitav, umanäolinõ, rikas.
Tuud tulõ kah seletä, et võro kiilt kõnõldas egän paigan tsipa esimuudu. Mõni inemine arvas, et tuu kiil, midä timä kotun kõnõldas, om kõgõ õigõmb ja tõsõ kõnõlõsõ võlssi. Tuud tiidmist pidäny lakja jagama, et võro kiil omgi esi nukkõn esisugumanõ, a Põh’a-Eestiga kõrvuisi kaiõn iks esieräline.
Yts hää sõna tollõ as’a seletämises om ’põra’ vai ’põrõhõlla’, ’parhilla’, ’prõlla’... Noid sõnnu om kokko pia 15 tykky. Sõna tähendäs ytte ja tuudsamma, a om vana Võromaa nukkõn esisugumanõ.
Ku inemisel om mõttit, kuis võro keele ja kultuuri hääs midägi är tetä, kas tä saanu midägi tetä?
Muiduki: tulku instituuti ja kõnõlgu uma mõttõ är. Elu om näydäny, et kõik mõttõ omma hää, kysymys om õnnõ tollõn, kuimuudu nuu teos saa tetä. Ja muiduki saa uman kylän hulga är tetä: tulkõ kokko, kõnõlgõ läbi ja tekke är!
Mändsest Võromaa nukast esi peri olõt?
Syndyny olõ Vanan-Roosan, suu pääl. Ku ma olli alla aastanõ, sõs kolisi mi pere Haanilõ, inne mu kuuliminekit edesi Antsla lähkyle Linta. Lõpõti Antsla keskkooli. Alatõn 1989. aastast olõ jäl ammõtligult Vanan-Roosan ja Varstu valla kodanik. Huulmalda tuust, et olõ aastit tyytäny ka Tarton ja Tal’nan, ei olõ ma päält ylikooli-aastidõ eläny kongi muial ku Võromaal.
Kysse Harju Ülle
Kuva: Kuuba Rainer lätt pitto iks võrokõisi suursärk sälän