[text]
Täna on

t_puud_udus_0881.gifMeie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui miski on hingel, on hing raske, kui miski rõõmustab, muutub hing kergeks. Iidvanas kuldnaise laulus on hing yks neid olulisi asju, mida on vaja selleks, et muuta kuld elavaks.

Inimene peab end hoidma, et hing sees pysiks. Kui heidad hinge, ootab ees Toonela tee. Kuid hingedeajal ja teistel pyhadel päevadel tuleb hing tagasi, et rännata vanu radu ja olla kodustega.

Olgu koduste askelduste juures, olgu kalmule minnes, olgu mõttes või valjusti, paljud meist kõnetavad lahkunud lähedasi. Oleme ju yks pere ja yks rahvas siin- ja sealpool Toonela jõge. Meil on yksteisest tuge.

Hingedeaeg kestab hämarduval aastalõpul sygiskuust jõuludeni. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid liiguvad siis, kui ilm on vaikne.

Nõos on kõneldud:

Ma mäleta veel yteldi: „Engiaigu om nii vaikne, et puuleht ka ei liigu, et aena vai villä põllul rõuku paned, vajub kokku ja ei kuiva, lääb kopitama.“ Kõneldi, et selleperäst om vaikne, et engeaigu surnude enge käevä, tol ajal ytest tõise käevä. Oma kodun, kos na eläsivä ja kost neid mateti ja kõnniva ka mujal, kos na om elun käenu."

Pereti võib hingeõhtute aega pidada nädalast kuuni. Sel ajal tähistatakse eriliselt hingedele pyhendatud päevi järjestikustel neljapäevadel, mõnikord ka esmas- või teisipäevadel.

Hingede ajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Myra tekitavad tööd lykatakse võimalusel edasi ning peale päeva loojumist ei töötata sootuks. Hingeõhtuil on tavaks mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid. Ja vanade päevakuvade vaatamine aitab lahkunud omakseid meelde tuletada.

Hingeõhtuil oleks tore, kui vanemad-vanavanemad leiavad rohkem aega laste jaoks, et jutustada oma pere lugusid ja arutada mineviku ja tuleviku yle. Aeg ju tegelikult ei loe hinge jaoks. Oluline on tunda sidet eelmiste ja praeguste põlvede inimestega. Me jagame samu tundeid, näojooni, mälestusi, keelt ja meelt.

Hingede õhtul kaetakse laud kõigest heast ja paremast, mis kodus leidub. Esimesel ja viimasel hingedepäeval on laual olnud selleks puhuks tapetud loomast valmistatud road. Pärast hingede kostitamist syyakse ise. Toitu võib viia hiide, kalmule, sauna või lõunapoolse tava kohaselt pööningule.
 
Ka elava inimese hing vajab hoidmist

Isegi väga. Oma hinge võid avada. Sageli läheb kergemaks, kui saab midagi hinge pealt ära rääkida. Hinge kosutab loond, kaunis looming ja lähedaste toetus. Hingejõudu annavad hiied – pyhad ja puutumatud rahupaigad, mis on alati olnud ja peaksid alati jääma.

Oma hinge tuleb hoida elu lõpuni. Kellegi kätte ei või seda usaldada. Muidu võid saada osaks mõne võõra karjaku hingekarjast ja sind eraldatakse oma esivanematest, maast ja rahvast.

Nyyd, kui kymned ja kymned põlved esivanemaid on kodus käimas, kerkib tungivalt meelde kysimus: kuidas me hoiame nende, meie ja järeltulevate põlvede hiisi? Kuidas hoiame Palukyla hiiemäge, Ebavere hiiemäge, Panga panga hiit ja kõiki neid teisi, mida ähvardab häving ehitamise või unustamise läbi? Mida teeb iga põlismaalane, mida teeb iga ärimees, poliitik või ametnik selleks, et hiied oleksid hoitud ja saaksid rahus kasvada?

Eelmise aasta Hiie väe syndmusel ytles kultuurimnister Laine Jänes, et meie vaimne pärand on olulisel määral seotud looduslike pyhapaikadega ning vähemalt alateadlikult on iga eestlane maausku.

Hingedeajal koju tulnud hingede hulgas on mehed ja naised, kes läksid malevate kaupa sõjaväljale, et kaitsta oma elu hinnaga meie maad ja rahvast, hingede- ja hiiteusku, maameelt. Koju tulevad sajad tuhanded väetid naised, lapsed ja vanainimesed, kes hukkusid sajandite jooksul võõramaiste vallutajate käe läbi.

Koju tulevad hinged, kes on kasvatanud kymne tuhande aasta jooksul suure, sygava ja ilusa vaimupärandi. Meie vanavarakogudesse on talletatud vaid osake sellest, ometi on need kogud maailma suuremad. Suur osa pärandist elab märkamatult meie keeles, meeles, hoiakutes ja tavades. Mida me teeme selle pärandi uurimiseks, uuesti mõtestamiseks ja lastele edasi andmiseks?

Eesti rahvas alles hakkab märkama, et oleme oma loonahoidliku pärimuselmaga, oma hiite ja hinge-usuga Euroopa väärikamaid põlisrahvaid. Meie elmamälu teab, kuidas elada kooskõlas iseenda, teiste rahvaste ja loonaga mõnukalt kaua aega. Selle tarkuse oleme saanud esivanematelt. Me võime õpetada seda rahvastele, kes on unustanud oma juured ja pärimuse.

Hingede päevadel syytavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste kalmudel kyynlad. Paljud põlisrahva aate kandjad viivad tule ja annid ka vanadele kylakalmetele ning hiitesse.

Põlisrahva jaoks on hingede aeg vaikne ja rõõmus aeg. Kui hingi hästi vastu võtta, on nende kylaskäik õnnistuseks perele ja kodule, rahvale ja maale.

Vaikset hingedeaega!

Ahto Kaasik


Kuva: Udus liiguvad hinged. Remo Savisaar