[text]
Täna on

Reimanni Nele,võrokõnõ 

Muistinõ elotundminõ valmistas inemist aigsahe elo peräotsas ette
  
Edevanõmbidõ hinge omma ummi perrätulõjidõ kaemisõs vällä valinu iks hää ja õigõ ao. Pääväl omma ilma undsõ, a yyse om taivas sakõstõ tähti täys. Luudus kuts nigu inemist timä egäpäävätöie mant kõrras perrä mõtlõma, kost tulõmi ja kohepoolõ pääväst päivä läämi…

Latsõiäst om meeleh, et ku kiäki kyläh är kuuli, võeti iks yteh valvma vai puhtilõ. Vanaimä oll’ aigsahe vällä valinu uma koolurõiva ja valmist’ minnogi ette pääväs, ku tedä inämb ei olõ.

Latsilõ opati, et panõ tassakõistõ uma väiku lämmi käsi koolnu vanaimä vai vanaesä käe pääle: päält tuud pelgä ei inämb yttegi koolnut. Kimmäs tugi oll’ kõgõ võtta: uma kyläkogokund, kelle liikmõ säändsel aol esi ja ilma kutsmalda avitama tulli.

Edimäne kokkoputminõ liinamatusõga oll’ mul ylikooliaol. Muudsa liinakultuuri perrä ärsaatminõ jätt tundõ, nigu olõssi tahetu kadonukõsõst nii kipõstõ ku võimalik vallalõ saia.

Võromaa puhtõ omma aost aigu olnu vastapite: nigu kimmä pääväkõrraga elonäytemängu viimäne kaehus uma sakõ söögipakmisõ, risti lõikamisõ ja inne puhtit koolnu valvmisõga.

Sugulasõ, kiä olõ õi inämb kavva ytstõist nänny, saava kasvai puhtõlavva takah kokko. A siski om nätä ja tunda, et vana kombõ nakkasõ häömä. Ku häös vannamuudu maaelo, kaos liinaeloga harinul arvosaaminõ, mille om ytte vai tõist kombõtäytmist vaia. Õigõ ja hää om nii, kuis om kipõmb, perrätulõjilõ lihtsämb.

Vahtsõmba ao eloväärtyisi perrä piässi elo olõma ku pääväpaistõt täys päältlõuna ilma ytegi tõvõ, hädä vai vaivalda.

Nigu saanu kiäki säändse poolõ umast elost vällä tougada, minemä aia. A mi muistinõ elotundminõ om kõnõlnu vastapite: inemist piät nakkama aigsahe ja aigupite elo säändseski poolõs ette valmistama…

Eloao peräotsas ytsindä jääny vanainemine piät viimädse tunni mõttõga umaette kõrda saama.

Yts syämemurõ või täl olla: «Kulla latsõ, palotagu-ei ti minno.»

Tuuga võisi perrätulõja iks rehkendä. Kohki miljooniliinah om tõtõstõ rassõ egäle ärminejäle umaette kotust löydä, ku elävägi eläse hulgakõisi ytehkuuh. A meil om jo inemiisi veidy, maad kõigilõ kyländ.

Jah, tyhäs jääny kyläst olõ õi kirstukandjit sakõst võtta ja ku krematooriumi kuulutust usku, omma kulu väikumba. A siski jääs syäme pääle, ku vana kombõ jäävä täytmäldä…

Tuu oll’ päält katsakymne aastaga tagasi, ku mu esä väikene sõsar äkilidse latsihaigusõ peräst kuuli. Timä kuulmisõ yyl panti tarõh tulõ palama ja kõik perreliikmõ anni tälle jumalaga-käe.

«Lää ti mant Taivaesä mano,» ytel’ tuu latsõkõnõ ja kuuli.

Mu esä kuuli viil mõni aastak tagasi. Eloaol oll’ tä pikkä aigu eläjätohtri.

Latsõiäh heräsi kymnit kõrdu yyse kolkmisõ vai helistämise pääle, ku jälki haigõ eläjä mano kutsuti ja timä sis läts’. A ku esä kuulmisõ yyse yteh timäga Põlva haigõmajja jõudsõ, sis võtt’ meid vasta valvõarsti sõim ja viilkõrra sõim segämise peräst...

Vana elotundminõ ja latsõiä oppusõ aviti minno siski kõgõ rassõmbast yle saia, ku lähembide inemiisi ärsaatminõ hindäle kätte tull’.

Sygyse omma kõgõ ilosamba tähti kaemisõ yy. Kalli inemise, kellega ytehkuuh olõ käyny yyse pikki kyläteid vai pymmet mõtsatiid pite, omma täämbädses esi tõsõl puul tähti. Rändäse taivast Tsirgutiid pite.

A näide syämehäädys lämmistäs minno nii tähti täys ku ka ilma ytegi täheldä yyse…


Uma Leht