[text]
Täna on

Vanemuise teatri lavastaja ja näitleja Rein Pakk. Heigo Mägi
Vanemuise teatri lavastaja ja näitleja Rein Pakk. Heigo Mägi
20.11. Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud Hiie väe tunnustamissyndmusel aset leidnud Hiie sõbra väljakuulutamisel luges Vanemuise teatri näitleja ja lavastaja Rein Pakk ette järgmise sõnavõtu:

Läbi aastasadade on maarahva kõlbelised, julged ja väärikad inimesed hoidnud pyhi paiku ja astunud vajaduse korral kasvõi mõõk käes nende kaitsele. Aastakymneid väldanud muistne vabadussõda peeti meie maa ja maameele kaitseks. Aegade hämarusest on meieni jõudnud esivanemate sõnad: kuni on kasvõi yks põlvepikkune poisike … ei loobu me omast.

Meie ajalugu on ka pyhapaikade kaitsmise lugu

1642. a tõusis Urvaste kihelkonna rahvas yles, et kaitsta pyha jõge. Nende vastu saadeti sõdurid.

1717. aastal kui Viru-Nigula pastor rääkis hiiest halvasti, hakkas yks Võrkla kyla talupoeg Toomas talle nii valjult vastu ja pyha kohta kaitsma, et ta kinni võeti ja karistamiseks ära viidi.

1888. aastal keeldusid Noarootsi kihelkonna Tahukyla elanikud raiumast hiiest puid.

1984. aastal keelab vana kylamees Vinnis kolhoosiesimees Erich Eriltil pyhapaigas puid raiuda. Mõned aastad hiljem, raskesti haigena, kahetseb too kibedalt, et ei hoolinud keelamisest.

2004. aastal peatasid regilaule laulvad meeleavaldajad ehitusmasinate tee Palukyla Hiiemäele.

Läbi sajandite kurdavad vallutajad, et põlisrahvas pole ka suurima sunni korral nõus tõstma kätt oma pyhapaikade vastu. Sajad hiied ja tuhanded teised looduslikud pyhapaigad on jõudnud meieni tänu inimestele, kelle nime me enam ei tea.

Kuid ka praegu astuvad tublid mehed ja naised igal aastal ikka ja uuesti välja, et kaitsta oma rahva pyhapaikasid ja hoida neid esivanemate vaimus. Nende nimesid me teame ja neid saame väärika ja kõlbelise käitumise eest tänada ja austada.

Täna, siin, Hiie väe syndmusel on meie erilne tähelepanu ja austus pyhendatud yhele hiiesõbrale.

HiieSober23.jpgVaskjala kihelkonna põlismaalasena on ta pidanud kalliks oma kodukohas asuvat Lehmja tammikut. Hiietammikust ammutatud jõud, kodukohast kuuldud pärimused ning hiljem kogutud tarkused andsid talle väe seista otsustaval hetkel tammiku kaitsele. Ajal, kui mõtlematud valitsejad olid asunud tammikualust lagedaks raiuma, leidis ta eneses julgust neid korrale kutsuda. Ta kaasas Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli ning Eesti Rahva Muuseumi targemad pead ja säravamad sydamed ning peatas arutud raietööd.

Rahvapärimuse ja hiite tunnustatud uurijana on ta olulisel määral aidanud kaasa teistegi pyhapaikade kaitsmisele. Tema osalusel on valminud Palukyla Hiiemäe, Taaritammemäe hiie ning Kunda Hiiemäe väärtuste ning kaitsmise käsitlused.

1998. aastal avaldas ta Eesti Rahvaluule Arhiivi andmete põhjal raamatu Hiie ase. Seni ainus Eesti hiitele pyhendatud raamat on aidanud tuhandetel inimestel tutvuda hiiepärimusega ning mõista looduslike pyhapaikade tähtsust.

Isandad ja emandad, 10223. ajastaja Hiie sõber on Mari-Ann Remmel!