Laupäeval, 20.11. Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud Maavalla koja tunnustamissyndmusel avaldati tänu Torontos elavale Margus Taele, kes on mitmekymne aasta jooksul hooldanud Kotkajärvel hiit ning toimetanud seal hiietalitusi. Seeläbi on Margus tae andnud olulise panuse Kanada eestlaskonna isamaalisse kasvatusse. Et aukiri oleks natuke rohkem kui ainult sõnad, on sellele kinnitatud väike käsitsi sepistatud anniraha.
Hiie väe syndmusel kuulutati välja ka tänavune Hiie sõber, kelleks on Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivis töötav Mari-Ann Remmel.
1990. aastate teisel poolel peatas Mari-Ann Remmeli julge tegutsemine raietööd Rae vallas asuvas Lehmja hiietammikus. Samuti on ta teadlasena andnud suure panuse Virumaal Kunda Hiiemäe, Harjumaal Rae valla Taaritammemäe ning Raplamaal Kehtna vallas asuva Palukyla Hiiemäe kaitsmisse. Hiie sõber on tänuväärselt tegutsenud hiiepärimuse tutvustamisel. Eesti Rahvaluule Arhiivi andmetele tuginedes andis ta 1998. aastal välja seni ainsa yksnes hiiepaikadele pyhendatud raamatu Hiie ase.
Syndmusele kogunenud sadakond inimest tõusid pysti, et Setomaa lauluema ja sootska Õie Sarve eestytlemisel regilauluga Hiie sõpra tänada. Pidulikul väljakuulutamisel vöötati Hiie sõber rahvariidevööga ning Maavalla koja vanem Ahto Kaasik andis talle yle sepistatud kirve. Hiie sõbra kirves tähistab järjepidevust, kindlameelsust ja oskuslikkust. Ajalooliselt on kirves väärikas sõja- ja tööriist ning nõidumisvahend, mida on kasutatud ka pyhapaikade kaitsmiseks.
Auhinda vastu võttes ytles Hiie sõber, et Lehmja hiietammikut kaitstes jätkas ta oma isa, Jaan Remmeli, alustatud tööd. "Jõuan ikka ja jälle oma kodukandi paiakade juurde tagasi. Tegelen praegugi Lehmja pärimustega ning saadud tunnustus on mulle suureks auks ja innustuseks" ytles Mari-Ann Remmel.
Lehmja hiietammik on yks paremini uuritud looduslikke pyhapaiku Eestis. Selle kohta on talletatud rikkalikult rahvapärimust ning seal on arvele võetud ligi 800 eluslooduse liiki, mille hulgas leidub mitmeid kaitsealuseid liike.
Maavalla koda kuulutas Hiie sõbra tänavu välja kolmandat korda. Aunime omistamisega soovitakse tunnustada ja väärtustada ajalooliste looduslike pyhapaikade kaitsmist ning pöörata inimeste tähelepanu neile haruldastele ning väärtuslikele mälestistele. Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) sõnul on looduslikud pyhapaigad inimkonna vanimad looduskaisealad. Hiites, pyhade kivide, allikate ja puude juures on maausuline maarahvas loodust austanud ja kaitsnud juba aastatuhandeid. Eesti yhe tuntuma pärimuseuurija Mall Hiiemäe sõnul on hiiepaigad seotud eestlaste kodutundega.
Mitmed uuringud on näidanud, et eestlaste maausulised tõekspidamised elavad edasi ka tänapäeval. Eesti Põllumajandusülikooli 1994. a korraldatud uuringu kohaselt usub Lõuna-Eesti elanikest 65%, et puul on hing. Tallinna Ülikooli poolt 2002. a korraldatud ylemaalise uuringu kohaselt aga peab loodust hingestatuks ja pyhaks tervelt 82% eestlastest. Tänavu suvel Saar-Polli poolt läbi viidud religioonialase uuringu kohaselt peab 20% vastanutest maausku eestlaste usuks.