Raadiohääle pöördumine vaimu poole

Väikese volgaäärse vabariigi Mari El pealinn tervitas päeva talviselt pakaselise koidikuga. Ka meie auto ei tahtnud alul käivituda ja sai pärast kõigi käest riielda, sest yritas söösta paremale tyhjal Sernurski teel. Poleks sõiduvahendi perenaine, Mari El Raadios töötav  Natalja Puðkina, pöördunud tee vaimu poole, kas oleksimegi jõudnud Gornjaki asulani, mille lähistel põldude keskel asub pyha salu Kugu Koklala Oto (Suur Koklala pyha salu).

Natalja ytles, et tema kui mari jaoks on harjumuspärane paluda abi jumalatelt. Maride omausk on kaugel ebamäärasusest. Palvustel paluvad inimesed enamasti õitsengut oma peredele ja majapidamistele, kuigi selliste tähtsate palvuste nagu maailmapalvus käigus paluvad palvevanemad ehk kardid jumalaid kogu maailma inimeste eest.

Marid on yks viimaseid Euraasia rahvaid, kelle pärimuslikud uskumused pole asendatud mingi ainujumalausuga. Osutudes peale Kaasani khaaniriigi vallutamist olema Vene riigi alamad, pole mari rahvas mitte ainult säilitanud usulise iseseisvuse, vaid suutnud kaasajaks luua ka täisväärtusliku usukorralduse. Maride pärimususu yhendusel on osakondi mitmetes Marimaa piirkondades ja kymneid yhendusi Mari El vabariigis ja ka selle piiride taga.

Täpselt kokku arvata omausuliste maride arvu pole lihtne. Vastavalt selle aastasaja alguses tehtud avaliku arvamuse uuringule peab umbes 10 % maridest ennast „puhasteks marideks“, kes tunnistavad vaid omausku. Siiski on suurem osa marisid ristitud. Paljud neist on kaheusulised, kuna käivad niihästi õigeusu kirikus kui ka looduslikes pyhapaikades. Mari omausk suhtub leebelt sellesse osasse oma rahvast, kes on erinevatel põhjustel ristitud ja nagu siin öeldakse, „veneusulised“. Jeesus Kristust aga loetakse yheks mari omausu pyhakuks. Painduvus ja paljulubavus vaadetes on maride usu lahutamatud osad, mis lubab maride omausul areneda ka paraaegu.

Loonaline pyhamu

Me ei hakanud mari jumalaid proovile panema ja läbisime viimase osa teest kylast hiieni jalgsi piki niisket savist rada. Maride loonaline pyhamu avanes järk-järgult meie pilgu ees- nagu enamus pyhi salusid (kus oto) - segametsa saareke põldude keskel. Mari El vabariigis on yle 500 pyha salu, millel on loonalis-elmalise mälestusmärgi tähendus.

„Kugu Koklala Oto“ asetses pika kynka lamedal tipul. Siin on Marimaa yks kõrgemaid kohti, kust avaneb suurepärane vaade loonamaastikule. Selles kohas on juba algselt hea vägi. Hiies on viis palvetamise kohta kartide poolt validud puude „onapu“ juures. Nende juures jõuavad kartide palved jumalateni. Iga palvepaiga juures põlesid lõkked, milledel juba hommikust peale keedeti hanesid, mis olid toodud lähikonna inimeste poolt. Peale kõiki palveid ja tavasid saavad nad osaks yhisest söömaajast. Kuid seni pöörduvad inimesed kartide vahendusel Oð Poro Kugu Jumo (Suure Hea Valge Jumala) Ðotðõn Ava- Synniema, Tunja Jumo- kõiksuse jumala, pyha Kurõk Kugõza (mäevana) ja õitsengu jumalate poole.

Enne palvust vestlesin mari omausu ylemkarti Aleksander Tanõginiga.

Sel aastal oleme läbi viinud mitmeid suuri palvusi, Tatarimaal, Kirovi ja Nizegorodski oblastites. Meie, kartid oleme mari rahva kokku korjajad. Me palvetame kõigekõrgema poole, peame end osaks ilmaruumist. Oð Poro Kugo Jumo - see on meie täheparve kese ja looja. Kartid räägivad ikka, kõigekõrgem on yks, olgu islam või kristlus. Oleme osa loonast. Meie katuseks on taevalaotus. Järeletehtut, mingeid joonistusi, pyhakute kujutisi, või midagi mitteloonalist meil pole. Päike, Kuu, tähed ja elusilm on niigi meie ees. See on kõik algne, algusest peale meie päevini ja saab alati olema.

Tasuta hanepojad

Mari omausund mängib tähtsat osa tänapäeva mari yhiskondlikus elus. Olles olemuselt rahvuslikuks usuks, yhendab ta marisid eri paigust yheks tervikuks. Pyhas salus palvetajad ei jaotu elupaikade järgi, kõik nad on marid, seismas oma jumalate ees. Kardid on vaid vahendajad, kelle läbi jõuavad inimeste palved taevasse.

Rahva parimad loomuomadused avalduvad läbi omausu. Maridel on kombeks aidata vaesemaid sugulasi, kes näiteks ei suuda ohverdada palvusel hane. Mari usu taassynni eestvedaja Juri Jussupov alustas kooljakuus hanepoegade (hani on lind, kes sobib anniks maride jumalatele) laialijagamist. Iga soovija võib saada viis hanepoega, kui lubab yhe neist viia tuleval sygisel pyhapaika.

Yleilmse ja kohaliku vahel

Siiski pole maailmapalvus, vaatamata oma nimele, kõigile avatud. Viimastel aastatel on teave maailmapalvustest ajakirjanduses kyllalt laialt levinud. Tavaliselt on syndmusele kogunenud hulganisti ajakirjanikke. Kuid sel korral olime vaid meie, ning osa jumalateenistusest ei lubatud meil isegi pildistada. Kylalistest oli hiide kohale sõitnud vaid mõned vene uuspaganad Kirovi oblastist ja yks moskvalane, kes yritab taaselustada ammu kadunud merja rahva usundit. Slaavi uuspaganad soojendasid end tagasihoidlikult yhe lõkke ymber, kuid võtsid pidustuse lõpul osa yhisest söömaajast.

Avatus ja omaettehoidmine on mari omausule loomupärased. Yhest kyljest ei soovi mari omausk täielikult endasse sulguda, teisalt aga näeb osa karte ohtu oma „tõeliste tavade“ lahustumises võõraste mõjude seas.

Mari usk linnas

Raske on eitada linnastumise mõju maride usule. Linna elama asunud kaotavad tihti sideme kodukohaga, nende lapsed ei räägi enam emakeeles. Siiski pole see kõik nii yhene.

Mari rahvaliikumise Mari Uðemi liige Vladimir Kozlov väidab, et kaasaegne omausku pöördunu on haritum ja lugenum kui enne. Areng ja linnastumine ei kaota vaid erinevusi vaid võimaldab ka omausulistel kergemini teavet vahetada. „Ennemuiste saadeti kuller kyladesse, et inimesed teaksid palvusest, tänapäeval võib sest teada saada Internetist või raadiost.“

Veerand palvusele kogunenuist on linnainimesed, märkis ylemkart Aleksander Tanõgin. Joðkar-Olas on vanamari elmakeskus, aga linna lähedal asub hiis, kus igal aastal toimuvad palvused. Meid toetavad president, valitsus, parlament, kõik on hästi.

Siiski leiavad lihtsad marid, et mari pärimususu linnayhendus, mis pole seotud maride sugukondliku korraga, on uus ja ebatavaline ilming rahva hingeelus.

Allikas: MariUver