[text]
Täna on

t_MariLiisViljur.gifMari-Liis Viljur, Roheline Värav

Ylikoolis loodusteadusi õppiv Mari-Liis Viljur ja tema Tahma-Toomas krohvimist vajavat seina uurimas. Kuva: Juhani Püttsepp

Toomapäevani on küll veel aega, aga jõulueelse toakoristusega võiks juba algust teha, sest kes 21. jõulukuud puhtust majja ei saa, need võivad ukse tagant leida räpase väljanägemisega Tahma-Tooma.

Tahmatondi ehk Tahma-Tooma ja teiste temataoliste õlgedest ning kaltsust täistopitud inimesekujuliste nukkude valmistamise kombe kohta on varaseimad andmed pärit 17.–18. sajandi vahetusest. Tegemist on maausu kombetalitusega. Yldisema arvamuse kohaselt kehastas Toomas mustust, laiskust ja ebaõnne, millest vabanemiseks tuli ta kindlasti oma õue pealt mujale, näiteks naabrite juurde viia, kas lihtsalt kiusu pärast või näiteks selleks, et räpakat pererahvast nende lohakuse eest karistada. Naaber jällegi pidi hästi valvel olema ja tahmatondi enda hoovist kellegi teise manu sokutama, muidu jäi kogu halb terveks aastaks majja pesitsema.

Olgugi et mul pole oma naabrirahva vastu mingit vimma, otsustasin siiski igaks juhuks ühe Tahma-Tooma valmis ehitada, kas või endale meeldetuletuseks, et mu tuba pole kunagi liiga korras. Nagu eri allikatest (Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist BERTA ning rahvaluulehuviliselt sõbrannalt Martiinalt) teada sain, kuulusid vanasti Tooma koostisesse õled, vanad riided ning lisandiks võib-olla ka pisut takku. Kindlasti pidi nukk olema võimalikult tahmane ja määrdunud.

Linnainimesena polnud mul küll õlgi käepärast, ent kasutasin täiteaineks kaltsu ning vanu ajalehti, eriti neid läikivaid reklaame, mis ahjus kehvasti põlevad. Täitsin suurema osa sisikonnast kaltsudega, mistõttu minu Toomas kaalus peaaegu seitse kilo. Tooma pikkuseks pealaest jalatallani sain 74 sentimeetrit.

Tooma jalad tegin oma vanadest teksapükstest ning kere ülemise otsa ühest koitanud kampsunist. Sellisena nägi vennike kuidagi liiga tänapäevane välja. Lahendasin mure vana halli maavillase suurrätiga, millest moodustasin tondile pealisvammuse. Selleks et Toomas oma kogukat keha maapinnale toetada saaks, panin talle jalga auklikuks kantud saapad, mis mind mitmelgi matkal tublilt teeninud olid. Kätte sai nukk vanaema vanad kuuriskäimise kindad.

Kiilaspäisena nägi Tahma-Toomas välja nagu naksitrall Kingpool. Kahjuks ei leidnud kusagilt kaabulotti või sonimütsi. Vanaema sametkaabu olnuks liiga peen, kirju nokats jällegi üldse mitte sobiv. Otsustasin kollase servaga suvemütsi kasuks. Mütsi alla pistsin mõned salgud lambavilla, villast tegin ka sorgus vuntsid ja habeme.

Õnneks elan ahiküttega korteris, mistõttu polnud söe ja tahma hankimisega muret. Pärast mehikese söega mäkerdamist nägin ka ise välja nagu tahmarahva suguseltsist pärit ning köögipõranda pesemine ei kannataud kohe kindlasti toomapäevani oodata. Igatahes mehike valmis uhke. Kinnitasin tema kuue külge tutvustava sildi kirjaga «Hr Toomas Tahm ehk Tahma-Toomas», et oleks siililegi selge, kellega tegu.


Roheline Värav