2010. aastaga keväjäs, Umas Pidos saiva kymmekund vana Võromaa miist ja mõnõ naasõ sälga vana Võromaa suurõsärgi vai pikä-kuvvõ.
Võrokõisi suursärk
Suursärk om villanõ pidolinõ päälisrõivas, midä saa kanda aasta läbi. Muial Eestin yteldäs säändse rõiva kotsilõ pikk kuub, vammus, räbik ja villasärk, kirotas Uma Lehes Eichenbaumi Külli.
Suursärk om kõgõ päälmäne rõivas – suvõl suvidsõ rõiva pääl, talvõl eski kaska pääl. Timäga saa olla nii tarõn ku välän. Suursärk passis rahvarõiva mano, a om ka hindäette moodurõivas.
Seod rõivast võiva kanda nii mehe ku naasõ.
Suursärk om pidorõivas ja taa passis sälgä panda, ku läät pitto, laatu, kerikohe, tiatrihe, tähtsäle kuunistmisõlõ, vastavõtulõ vai niisama kyllä.
Niisama om ytlemälda uhkõ kyläliisi vasta võtta umakandi rõivin.
Ku tahat vällä näydädä, et olõt võrokõnõ, sis panõ inne välläminekit suursärk pääle!
Mulgi uhkõndõlõsõ ummi mustõ kuubõga nii Mulgimaal ku pääliinan, naabri seto omma kavvõst är tunda valõtavidõ härmäkide perrä. Pia nakkasõ võrokõsõ kah nätä olõma – näytyses tõsõl Umal Pidol oll’ joba ytsjago võrokõisi hahkõ suurisärkega.
Pidoliidsi rahvarõividõ moodu omma Eesti esi kotussin olnu esimuudu. Vanast, ku kõik rõiva esi tetti ja ummõldi, sai egä rõivas tsipa esisugumanõ, a uma niti, kirä ja värmi olli kyländ yttemuudu yte kihlkunna piiren. Pääle kihlkunna olli viil laemba piirkunna, kon võisõ rõivin ytitsit värme, kirju ja muudõ nätä.
Päälisrõivas om vanal Võromaal ja Tartomaal olnu inämbyisi hahk; setodõl ja Läti piiri veere pääl valgõ; Liivimaa põh’aveeren, sõs ka Mulgimaal, musta värmi; saari rahval ja muial õdagupoolitsõn Eestin päämidselt pruun ja Põh’a- ja Kesk-Eesti jao pääl sinine.
Koskil 150 aastakka tagasi, ku rahvas inämb liikma pässi, läts’ ka piirkundliidsi rõivamuudõ pilt kirivämbäs. Tuust aost om Võromaalt teedä ka mustõ ja potisinitsit pidokuubõ lisas ylemaalidsõlõ halli vai haha kuvvõ moodulõ.
Vana Võromaa pidolinõ suursärk om lambahall täysvillanõ, tummõmba verevä nelläkanti koedu kaarusnööriga kirät. Rõivas piät niipall’o suur olõma, et timä ala mahusõ hariligu rõiva nii suvõl ku talvõl. Särki või mitund muudu vällä lõigada, naisil ja miihil võiva olla esisugumadsõ niti.
Niisama om särgi kirjuga – kirju võit laskõ nii pall’o pääle panda, kiä ku pall’o ilosas pidä ja ku pall’o tengelpung vällä kand.
Särgi rõivas om ohemb villanõ, mink ala ummõldas pihajakko linatsõst vuudri.
Kylgi pääl omma sisseummõldu karmani ja puuhu võit laskõ ummõlda salakarmani.
Kirä käävä käyseotsõ pääle, krae ja hõlmu viirde. Kirju või panda ka alomistõ viirde, karmani ummõluisi pääle, säläjakku. Kirä omma sirgõst nöörist vahepäälitside kiirdõga, kiräkõrdu otsõn võiva olla kas kolmõ- vai viieharolidsõ käpä. Naisi särgi omma hariligult inämb kirädy ku miihi uma.
Vanarahvas tiid, et verrev lang rõiva viiri pääl hoit kõkkõ kurja rõiva kandjast kavvõmbal.
Verevä kiirdõga nööri asõmõl või käysit, kraed ja hõlmu ilosta vereväst rõivast kantõga, miä omma paari sõrmõ lakjusõ ja käävä sissepoolõ.
Vanast tetti suursärk lamba täysvillatsõst esikoetust vanutõdust rõivast: tuu sai kimmäs ja lämmi.
Niti olli säändse, et rõivast pall’o raisku es länny, niiviisi ommaki vanõmba rõiva sirgõ nitiga: laja sälä ja kylekiilõga. Vuudrit ja karmanit es olõ.
Ildampa om särke tetty joba inämb lõigudu moodu perrä, kon hannajago hoit kroussi ja taljakotus om inämb kihä perrä. Suursärk ilostõdi verevide kaaruspailuga, mink pääleumblõmisõ man olli ka kimmä moodu.
Kuis suurtsärki syndsäle kanda?
Suurõsärgi võit panda pidoliidsi rõividõ pääle.
Kõgõ edevämb om muiduki täysmäng rahvarõivit sälgä panda: sis võit jo presidendi vastavõtulõ kah minnä.
Ku vanaperäliidsi pidorõivit olõ-i võtta, kõlbasõ näytyses miihil häste ka valgõ pluusõ vai kampsi ja tummõmba pyksi. Suursärk passis ka hariligu ylikunna pääle.
Suurtsärki synny-i panda tyy- vai spordi- vai õnnõ yyrõividõ ega pall’a iho pääle.
Rehkendämä piät, et suurõsärgi hõlma pandas kinni yte kooni kolmõ paari haakõga ja käymise pääl paistusõ alomadsõ pidorõiva vällä. Naisi suurõlsärgil ommaki hõlma tsipa inämb vallalõ, et rõividõ ja ehtide ilo käkyssihe es jääny. Miihi särke hõlma käävä tihtsämpä kokko.
Miihi suurõsärgi pääle käy kirriv jutilinõ vyy, miä om esi kihlkunnõn tsipa esisugumanõ värme poolõst. Vyy käy kats kõrda ymbre kihä niimuudu, et vyy keskkotus pandas kõtu pääle, vyy kumbki puul käänetäs sälä takast kõtu pääle tagasi, köydetäs kõtu pääl yts kõrd kinni ja narmligadsõ otsa tsusatas vyy alt läbi nii, et nä jääse tsipa kylle poolõ rippu.
Naisi suurõsärgi pääle vyyd ei panda ja ilosas peetäs, ku alomadsõ pidorõiva ja ilohõpõ hõlmu vaihõlt paistusõ. Naisi suursärk piäs olõma nii pikk, et pidolinõ yndrik alt veerest vassajago paistma jääs.
Suurõsärgi ala kaala või panda piinyvilladsõ räti. Mehe omma innembi kandnu tan kandin ytevärmilist valgõt, hahka vai musta kaalarätti, naisi kaalaräti omma olnu kirivä. Lämmäl aol või kaalan kanda siidist rätti.
Suurõsärgi mano päähä passis miihil panda tummõmb ytevärmiline vildine kypär (kaap). Naisil om päärätt, linik vai mõni muu paslik pääkatõ. Jalan võinu olla kas kinnilidse kängä vai saapa.
Kuimuudu rõivast kõrran pitä?
Hoia mis sa hoiat, egä rõivas lätt kandmisõga pikäpääle mustas. Kõgõ õigõmb olõs mustas saanu rõivas viiä as’atundja mano puhastustõ.
Ku määrit kotus taht kipõt kasimist, sis tulnu pruuki vanna hääd rõivapyrsti vai sis käelämmind vett ja mõsusiipi.
Suurtsärki hoia rõivapuu pääl ja panõ iks sakõstõ sälgä, muidu koi ajava är!