Võromaa inemiisi mälehtyse savvusannast: kuis sääl käyti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om, kirotas Uma Leht.
 
Oll’ edimädse Eesti vabariigi aig. Talomiihil olli maakrundi perises ostõdu. Egäl perrel oll’ uma krundi pääl elomaja, kõrvalhuunõ ja suidsusann. Sanna ehitedi muist huunist eräle lohokotussidõ pääle. Egä sanna mano oll’ kimmähe lump kaibõtu, kost sai mõskmisõ vett võtta.

Mu esä sai katõkymnendide aastidõ lõpuh perändyses talomaa. Ehit’ sinnä elomaja kõrvalhuunidõga ja muidogi suidsusanna.

Sann oll’ ehitet tõisist huunist kavvõmbahe lumbiperve pääle. Sanna saina olli tetty höörikist kirvõga veidykese tahvitsõduist palgõst.

Palgivaihõ topiti sammõld täys, et lämmi seeh pysysi. Katus lyydi haavapuulastõga ja lavvost panti lagi pääle.

Sannah oll’ mõskmisruum ja vyyrys, koh sai pääle mõskmist rõivilõ panda. Mõskmisruumi põrmand oll’ tsimmendist, a vyyrysel oll’ lavvost põrmand.

Vasta vyyryse saina oll’ mõskmisruumi tetty keresega ahi. Aho vasta tõõsõh sainah oll’ laba ja sinnä ylesronimisõ jaos pink, koh sai mõskmisõ aigu tagomast otsa tukõ.

Pingi iih oll’ põrmandu pääl laud tuujaos, et jalol ei olõs kylm.

Aho kõrval oll’ ravvast viipytt. Pytyst läts’ ravvanõ toro ahjo. Niimuudu sai vett lämmäs aia, olõ õs vaia tarõ mant mõskmisõ vett tuvva.

Vyyryseh oll’ mõskmisruumi ussõ kottal lavvõst korsna. Ku sann oll’ är kyttyny, vesi lämmi, lasti mõskmisruumi uss vallalõ. Sau läts’ ilostõ korsnahe ja säält vällä.

Vyyryse välimäne uss hoiõti kinni, et lämmi vällä ei lääsi. Mõskmisruumi põrmandu ja saina vaihõl oll’ mulk, kost mõskmisõ tsolk vällä juusk’.

Inne mõskmist käyti laba pääl, vihuti kõoossõst tetty vihaga iho kuumas, sis tull’ mustus häste maaha. Vihtmise jaos aeti viht inne kuumas.

Vihta hoiõti kuuma kerese kottal, tsiugati vett kerese pääle, kost nakas’ sis kuuma tossu tulõma, mis ai viha lämmäs. Vaihõpääl vihuti nõgõssõ-, pedäjä- vai tammõossõst tettyisi vihtuga. Tuu pidi mitmidõ haiguisi tohtõrdaja olõma.

Vaihõpääl, ku iho oll’ väega haigõ, kutsuti sanna kylä pääl tunnõt-teedä tasoja, kiä laba pääl olõjidõ suuni mudisi.

Esä ehit’ sanna tuhandõ ytsäsaa kolmõkymnendäl aastagal, a ma syndy kolmõkymne edimädse aasta tõõsõl pääväl. Minno võtt’ tuusama sanna laba pääl vasta kylä ämmämuur, kiä oll’ kõiki synnytäjide abilinõ. Nii olõmigi perre suidsusannaga yteiälidse.

Egä keväjä suidsutõdi sannah lihha, mis oll’ mitu kuud suulvii seeh ligonu. Laba viidi sannast vällä. Asõmõlõ panti lae ala parrõ, kohe liha pääle säeti.

Edimält panti tsialiha tyky kamaraga ylespoolõ, et suulliim är vällä nõrisõsi. Tõõsõl pääväl kääneti lihatyky tõistpite. Õdagu liigutõdi lihatykke, et parrõ kotsil ollõv kotus kah savvu saasi.

Parsi ala põrmandu pääle panti anoma, kohe tsilku liha suitsumisõ aigu rasõv. Tuu rasvaga tetty söögi olli väega hyä mekiga. Lihasuidsutamisõ aigu kyteti ahjo lepäpuiõga. Nuu es olõ vaigudsõ ja näide sau es anna lihalõ mõrro maiku.

Proomiti, ku liha oll’ piaaigu pehme, tuudi mõtsast tuurit kadajaossõ ahjo pandmisõs. Kadajaossa anni häste pall’o savvu ja suidsuliha sai hyä maigu.

Kytmine lõpõtõt, visati kuuma kerese pääle vett. Säält tull’ kõrralist kuuma tossu, mis tekk’ liha pehmes ja mahlatsõs. Pääle tuud tetti sannauss vallalõ, lasti lihal veidikese jahtuda ja sis viidi aida mano. Tõõsõl pääväl panti kõrraligult jahtunu liha aida lakkõ rippa.

Pääle lihasuidsutamist panti laba uma kotusõ pääle tagasi ja käyti mõskmah. Mitu päivä kytety sann oll’ väega hyä.

Meid kiudutõdi neläkymne ytsändäl aastagal Tsiberihe. Mi majja tulli elämä võõra. Nä es hooli tõisi varast. Ytsä aasta peräst, ku mi tagasi tulli, tunnõ-s umma koto inämb är. Sanna katus oll’ är laonu, saina es piä lämmind.

Veli pand’ sannalõ vahtsõ lastukatussõ. Välläpoolõ sainu pääle lei pirru ja plötserd’ vaihõ savvi täys, tekk’ lavvatykyga saina tasatsõs. Nyyt pysse lämmi seeh.

Parhilla sais katsakymneaastanõ sann nigu vanast lumbiperve pääl ja uut mõskjit, ravitsõjit, lihasuidsutajit.

Seimi Lea Möldri kyläst