Võromaa inemiisi mälehtyse savvusannast: kuis sääl käyti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
Uma Leht om savvusannamälehtyisi är trykny joba aastak aigu. No om aig sannateemalõ juun ala tõmmada.
Lehte mi sannajuttõ inämb ei panõ, a saata või noid iks: Võro instituut korjas savvusannaperimyst edesi. Lõpõtusõs kolm väikeist savvusannakildakõist.
Suidsusann avitas pia egä hädä kõrral ja tuud või õigusõga nimmada Tervyse Templis.
Parhillatsõl murrõrohkõl aol avitas suidsusann häste murrist valla saia. Esieränis hää om sis, ku kõik omma sannan käyny ja om tahtmist viil kyndle palama panda ja rahuligult mõtiskõlla kõgõ yle, mis myydä länny. Tulõ sääne pyhälik, tasalik, hindäga rahul olõja tunnõ.
Inne sanna minekit ei massas muiduki syvvä ja midägi rassõt tetä, sanna tulõ minnä rahuligu tundõga.
Karastamisõ jaos või juumisõs yten võtta alkoholivaba õllõ vai kõomahla.
Ka lõunõt tulõ rahuligult hiitä, minudilidsõ vaihõga, et kihä saasi harinõda. Sis tunnõt, ku tasaligult lõunõ su manu jõud ja sinnu terves tegemä nakkas. Suidsusann ja tsuklõminõ Pärlijõõn praavitas egän vannusõn inemiisi.
Tiivoja Jaan Rõugõst
Ma olli koski viie aastaga ymbre, ku vanaimä kytt’ nädäli seeh sanna. Mi sannah pidi rohitsõja nakkama õdagu rahval verd laskma.
Ma käve kõik aig vanaimäl takah ja palsi, õt timä minno kah sanna yteh võtasi ja ma saasi nätä, kuis toda verd lastas. Nigunii õs olõ mul määnestki ettekujutust, mis tuu verelaskminõ om. Kuna nan’a ytel’, õt latsõl õi olõ midägi sääl vanno inemiisi toimõndamiisi man tetä, sis olli mina hinnäst parral aol sanna lava ala pymehehe nulka är käkny. Sääl ma sis oodi, kunas tuu verelaskminõ nakkas. Ku naasõ yteh verelaskjaga sanna tulliva, sis sai ka mina tiidä, õt minno otsiti joba kõkkõ kyllä piteh takah, käyti esiki oja veerest otsmah.
Nan’a oll’ kah yteh tõistõga sanna tulnu. Timä pallõl’ naisi, õt nimä lasõsi timäl kõgõ edimädsenä verd. Kiä toda ette tiid, ku pall’o viil latsõ otsmisõs aigu kulus. Kõik, mis edesi toimu, om viil täämbädseni meeleh.
Ma õs näe häste, minka tuu verelaskja tekk’ nan’a sälä pääle noid haavu, a toda näi ma häste, õt nanal nakas’ sälgä piteh veri alla juuskma. Toda ma kylh tiidse, õt koh juusk veri, sääl om surm kah lähkoh. Yte kõrraga panni ma sääl sannalava all suurõ helyga ikma: «Nan’akõnõ, õi tohe är koolda!»
Minno tõmmati lava alt vällä, hõigati imä sanna mano, anti minno imä kätte. Imä vidi minno kättpiteh kodo poolõ, a esi kõnõl’: «Ma näydä sullõ kotoh, kuis perse päält verd lastas.»
Verelaskmisõni asi joht õs lää, a tagaots oll’ peräh tulinõ kylh. Säändse mälehtyse jäivä mullõ verelaskmisõst.
Ämariku Volli Räpinält
Siilabergi suu ja riigimõtsa vaihõl oll’ yts illos neläkandilinõ maatykk (6,2 ha) ja ku mu esä sinnä 1930. aastagal põhitalost elämä tull’, sõs nakati õkva ehitämä ja kõgõ inne ehitedi sann – tuuperäst, et oodõti majja neländät last.
Ku ma syndy, sõs ollõv tuudu sanna minno vasta võtma Jaanimõisa takast kyläst Tsiaoro Miina, kes oll’ tuukõrdnõ ämmämuur sääl kandin.
Mi umal eloaol saimi kõik kuvvõkõistõ sannan kävvy ja lihha suidsuta. Oll’ vaia lihha suidsutama nakada keväjäpyhis. Tollõs aos oll’ liha joba parras suuldunu kah. A tiidäki omma keväjäpuulõ ilma joba lämmämbä ja es olõ vaia lihasuidsutamisõs väega pall’o kyttä. Kyttä innemb pikembält ja kõgõ perän rohkõmb.
Nii ollõvgi esäl edimädse lihasuidsutamisõ tullõm olnu, et rasvatsõst lihast jääny põrmandulõ ja panne pääle õnnõ kamara.
Palli Elsa Väimäläst