Taara-ja maausulisi yhendava Maavalla koja vanema Ahto Kaasiku sõnul on aastate jooksul paljud pärnumaalased tundnud huvi liitumise vastu, kuid jäänud kõrvale kohaliku koja puudumise tõttu, kirjutas Pärnu Postimehes Anu Villmann.

Kohalike maausuliste koondumist kojaks peab Maavalla juht oluliseks, sest kohalikud on need, kes tunnevad kõige paremini kodukandi pyhapaiku ja saavad hoida neid hävimast.

“Oleme Maavalla kojas arutanud Pärnu koja asutamist ning uurinud kohalike maausuliste arvamust, kuid seni on asutamine jäänud julgete eestvedajate puuduse taha. Liikmeid oleks aga Pärnumaal kyll,” kõneles Kaasik.

Maavalla koda yhendab viit maausukoda (Emajõe, Emujärve, Härjapea, Saarepealse, Viru) ning neis on juba tänagi tegutsemas nii Pärnumaal elavaid kui ka siit pärit inimesi.

Niisiis, huvitujaid justkui oleks, ometi pole huvi kojaks koondunud. Kaasiku hinnangul on põhjus Maavalla põhimõttes, et koda ei saa asutada ylevalt alla, vaid selle teke peab olema kohalike inimeste yhise tegutsemissoovi ning väe väljendus.

Kõiki paiku ei tea

Sestap napib Maavallal teavet Pärnumaa looduslike maausupyhapaikade seisundi kohta. “Arhiiviandmeid on 20. ja 19. sajandist rohkesti, aga millised sealtkandi pyhapaikadest on ohustatud, ei oska kahjuks öelda,” sõnas Kaasik.

Ta lisas, et muinsuskaitse all on hetkel Eestis vähem kui viiendik ajalooliste andmete põhjal teada olevatest pyhapaikadest. Pärnu maakonnas on muinsuskaitse all 39 pyhaks tunnistatud paika.

Kõiki ylejäänuid ehk suuremat osa hiitest, pyhadest kividest, puudest ja allikatest ähvardab teadmatuse tõttu kahjustamine või jäädav hävimine unustamise tõttu.
“Kuna looduslikel pyhapaikadel puuduvad reeglina ainuomased välistunnused, on nende asukohtade kindlaksmääramisel sageli ainsaks abiks kohaliku vanainimese teadmised pärimusest ja vähetuntud kohanimedest,” tõdes vanem.

Viimastel aastatel on kordi avaliku tähelepanu kynnise yletanud maausuliste võitlus iidsete pyhapaikade säilimise eest. Näiteks on hoitud ära Mahu Tammelause hiie erastamine, Kunda Hiiemäe tulikupargi ehitus, Purtse Hiiemäele uue kyla ehitus jm. Pahatihti selgub, et muinsuskaitse pole pyhapaikadele pysimajäämisel mingiks tagatiseks. Näiteks on Muinsuskaitseamet toetanud Kunda Hiiemäe tuulepargi ning Palukyla Hiiemäe spordi- ja puhkekeskuse ehitamist

Osade kaitsealuste pyhapaikade puhul kaitseb riik Kaasiku ytluste kohaselt kõigest väikest osa sellest. Nii on Tori vallas asuvast Muraka kyla hiiest kaitse all kõigest yks kivi.

Lisaks kuulub teadmata hulk pyhapaikasid loodus- mitte muinsuskaitse alla. Näiteks Mihkli hiietammik Koonga vallas.

Kaasiku sõnutsi oleks Pärnumaa koda vaja juba seepärast, et hoida edaspidi ära uued Marksa hiie juhtumid, kus suvilad, eramud vm rajatsed ehitatakse hiiemäele. Kysimus pole vaid elma- ja looduspärandi ning põliste väepaikade kaitsmises. “Esivanemad teadsid, et pyhapaika ehitamisel või selle kahjustamisel on tervisele ja mõnikord isegi elule hukutavad tagajärjed. Seda kinnitavad kymned kurvad näited lähiminevikust.”

“Kohalike inimeste huvi ning tähelepanelikkus ning Maavalla koja teadmised ja oskused on mitmel pool Eestis hoidnud ära pyhapaikade hävitamise. Kohalike elanike järelevalve on hädavajalik ka aardekyttide ehk metalliotsijatega mustade arheoloogide tõkestamisel,” ytles Kaasik.

Samas toonitas ta, et maausuline saab väga hästi olla ka ilma kojata yksi või pereringis. “Kotta kuulumine annab kyll vaimset tuge, võimaldab suhelda mõttekaaslastega ning muuta kodukandi vaimsuse põlisrahvale omasemaks, kuid meie tõekspidamiste ja tavade järgimiseks ei pea tingimata koja liige olema,” sedastas Kaasik.

Lyhendatult Pärnu Postimehes

Muinsuskaitseameti vastus Pärnu Postimehes

Kuva: Muraka kyla Hiiesaar Pärnu jões