Maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega, lausus Mikk Sarv maailma jutuvestmise päeval, mis avas koos kevade saabumisega Tallinnas sygiseni kestva jutuvestmissarja, kirjutas Sirbis Doris Kareva.
Tõotatud on parimaid jutuvestjaid mitme maa ja mere tagant, kogu seda imekedrust hoiab koos Piret Päär. Esimesena sai 20. urbekuud kuulata Kilpkonnasaare põlisrahva jutuvestjat Dovie Thomasoni, kes on tuntud Iirimaast Uus-Meremaani. Teda on kutsutud Shakespeare Globe Theatre ja Londoni Barbican Theatre lavale, ta on pajatanud ka indiaanlaste rahvusmuuseumis Washingtonis ja Kennedy keskuses, osalenud BB C, NPR ja PBS telekanalite tysielufilmides Ameerika põlisrahvaste elust.
Allpool olev lugu pärineb Dovie Thomasoni töötoast, mis toimus 21. urbekuud Tallinna keskraamatukogus. Ymber jutustab Doris Kareva.
Mismoodi saadakse jutuvestjaks?
See on väga pikk jutt ja alustada tuleks kõikide esivanemate tänamisest, päikese ja kuu ja tähtede, puude ja taimede, kõikide lindude, loomade, kalade ja putukate tänulikust meenutamisest – aga teen seekord lyhidalt.
Olin ysna elav laps – tänapäeval nimetataks mind Lapseks Kes Esitab Väljakutseid ehk siis teisisõnu, tegin sageli pahandust. Indiaani elmas on aga kindel reegel: last ei keelata ega käsita, temaga ei tohi kunagi riielda ega tema peale häält tõsta. Last kasvatatakse lugude abil, vastavalt vigadele, mida ta teeb.
Kui mõtlesin mõnikord, et olin olukorrast puhtalt välja tulnud, keegi ei juhtunud peale, jutustas vanaema Dovie mulle ometi loo, enamasti loomadest, mida kuulates sain aru, et ta oli mu pahateost teadlik kyll. Nende lugude abil õppisin tegema vahet heal ja halval, valima ja otsustama.
Tundus, et yheksast lapsest olin just mina vanaema lemmik – vähemasti rääkis ta minule kõige rohkem lugusid. Minul on vanaemaga sama nimi, indiaani keeles kõlab see nagu metstuvi kudrutus. Kui saabusid aga misjonärid, rõõmustasid nad: tuvi! Nagu Pyha Vaim! Ja tõlkisid kohe inglise keelde. Ei ole pyha vaim, on metstuvi, jäi vanaema endale kindlaks.
Ta oli tark, väga tark, kuigi oli koolis käinud vaid neli aastat. Kui mina kooli läksin, sattusin kahe elma vahele. Minu hõimupärimuse kohta ei saanud sealt teada midagi peale yhe asja: et indiaani elm on ammu välja surnud ja seda pole enam.
Nii mõistsin varakult, et ka õpetajad ei tea kõike – ja seda, kui palju minu perel ja hõimul on mulle õpetada. Näiteks seletati koolis, et punane värv tähistab ameeriklaste jaoks langenud kangelaste verd, meie elmas aga tähendab see läänekaart, tarkust ja alandlikkust, ja seostub pyhvliga.
Kymneaastasena teadsin umbes viitkymmet lugu. Need jõudsid minuni loomulikult, vähimagi raskuseta. Järgmised 500 on märksa keerulisemal viisil minu ellu jõudnud. Ja teiste lugusid ei saagi jutustada. Kuigi yks mu vanaisa, keda ma ise pole kunagi kohanud, oli Šoti mustlane, ei saa ma šoti muinasjutte edasi kõnelda: seal kordub näiteks sageli arv kolm, minu meelest aga jääb nii midagi puudu. Indiaanlaste pyha arv on neli, sellel rajaneb kogu muster.
Kui kõnelda kelleltki kuuldud lugu, tuleb alati talle kummardus teha. Mina olen eriliselt tänu võlgu oma emapoolsetele, Lakota indiaanlastest sugulastele ja isapoolsetele Kiova apatšidele, eriti just vanaema Dovie’le ja isale, kes kõneles mulle meeste lugusid. Kui kuulen mõnd noort inimest teatavat, et tema on otsustanud hakata heaks jutuvestjaks, ärkab minus valvsus. „ei saa aga öelda: „ei!” Jutuvestjaks ei hakata!” Tuleb talle jutustada lugu, mis seletaks, miks see pole võimalik.
Kuidas lood synnivad?
Mõned lood on väga, väga vanad, nii umbes paar tuhat aastat. Ja nad elavad, kuni neid ymber jutustatakse. Minu õde on keraamik. Kivi, mida ta kasutab oma savinõudele viimase lihvi ja läike andmiseks, on 12 000 aastat vana, hõimus yha edasi pärandatud.
Yks lugu, mida lapsed väga armastavad, kõneleb hirmsate hammastega ja seitse jalga pikast hiidkoprast, nii umbes 180 cm pikkusest. See kõlab muinasjutulise liialdusena, eks ole, kõik need lood suurtest loomadest, kes kunagi elasid. Kui aga nägin muuseumis nende skelette, mõistsin, et tegu on pärimusega. Teadlased nimetavad neid väljasurnud liike tänapäeval megafaunaks, indiaanlaste jaoks on olemas lihtsalt lood suurtest loomadest.
Yks lugu, mida mu isa mulle jutustas, kõneles taevast, kust langes korraga alla nii palju tähti, et inimesi, kes ikka põimukuuöist taevast olid imetlenud, haaras hirm. Korraga polnud taevas enam tulvil kauneid valguseviirge, vaid nägi välja nagu purukslõigutud pimedus, kust tähed olid alla kukkunud, ja neil oli õudne, nad uskusid, et see peab olema maailma lõpp. Alles mõne aja pärast selgus, et tegelikult oli taevasse veel kyllalt tähti alles jäänud ja maailm kestab edasi.
Kui kuulsin sama lugu yhelt jutuvestjalt, keda ma sygavalt austan, olin häiritud, et ta allikana minu isa ei nimetanud. Oleksin pidanud jutustama talle loo, aga polnud aega. Nii kysisin otse, kas ta kasvas yles koos mu isaga. Ei, ytles Scott, see on lugu, mida räägivad mehed ammust aega. See pärineb 1845. aasta põimukuust, mil oli seninägematu taevakivide sadu. Ja kyllap see omamoodi märk ka oli: kolme aasta pärast saabusid misjonärid ja indiaanlased aeti oma maadelt minema reservaatidesse.
Lugudes on väga palju iidset teadmist tallel. Teadlased on näiteks sellegi loo tausta avastanud kõigest 150 aastat tagasi. Lood seletavad maailma ja yhtlasi hoiavad seda. Neid kasutatakse isegi tänapäeval kohtuprotsessidel tunnistõendina. Ja samas synnib lugusid kogu aeg juurde, loomulikul viisil. Sageli kõnelen samal õhtul paari tuhande aasta vanuseid lugusid kõrvu nendega, mis alles paari nädala eest mulle pähe on tulnud. See peabki niimoodi olema. Lood synnivad õpetuseks ja lohutuseks; seesama purukslõigatud taeva lugu on see, mida ikka meenutan, kui seisan silmitsi raske olukorra, näiteks lahutusega. Tundub, et kätte on jõudnud lõplik pimedus – aga ei, ikka on taevasse jäänud kyllalt tähti, et nende valgel oma teekonda jätkata.
Kuidas suhtute moodsatesse muinaslugudesse, näiteks filmitaidesse?
Pidin sel teemal kord kõnelema filmiylikoolis 300-le tipptegijale eesotsas Martin Scorsesega. Tema tundis muret, et tänapäeva filmis leiab harva hea loo. Teised väitsid, et vaataja ei vaja niivõrd lugu, kui elamusi, kiireid tegevusepöördeid ja tehnilisi yllatusi, seetõttu on filmitegemine ka nii kallis. Aga ei pea olema. Oma sõnade tõestuseks rääkisin neile loo, mis kestis neli tundi. Nad kuulasid hiirvaikselt. Hiljem tunnistas Scorsese, et ei tema ega enamik kuulajaskonnast polnud kedagi kunagi järjest nii kaua kuulanud ega nii lummatud olnud. Filmitaie annab võimsaid võimalusi, aga lugude moonutamine, mis on tänapäeval moes – näiteks, kuidas Punamytsikesest saab libahunt –, ei vii kuhugi, see võtab lugudest nende algse väe välja. Seevastu tugev lugu on kogu filmi alus – nagu näiteks Jim Jarmuschi puhul.
Kas naiste ja meeste lood erinevad?
Vägagi. Kilpkonnasaare põlisrahva yhiskonnas on loomulik, et mehed teevad omi asju, räägivad omi lugusid ja naised omakorda omi. Ega ma ei tea, millest mehed isekeskis kõnelevad. Mõnd lugu on isa mulle jutustanud, aga kindlasti on teisi, mida ma pole kunagi kuulnud. Ka igal hõimul on oma lood. Mina võtan tegelikult osa kuue rahva elmast, kusjuures viis on põlisrahvad: nii need, kuhu olen syndinud, kui need, kuhu mind on vastu võetud. Mõnikord arvatakse, et kui lugu räägib näiteks karust ja oravast ning jutuvestja jäljendab mõlemat oma hääle ja liikumisega, siis on see täiskasvanute jaoks lapsik. Aga enamik lugusid on ikkagi täiskasvanutele, lapsed õpivad nende kaudu täiskasvanuks saamist.
Mõnes mõttes räägivad kõik lood teistsugususest. Karu on teistsugune kui orav, mees teistsugune kui naine. See lihtsalt on nii ja seda ei lahenda kunagi. Hetkel, kui arvad, et oled kas või mehe-naise vastuolu ära lahendanud, lõpuni mõelnud, oled eksiteel. Need on igavesed asjad, neid tuleb kogu aeg uuesti jutustada. Mõnikord palutakse, et jutustaksin mõne armastuse loo, näiteks valentinipäeva puhul. Aga neid ei ole! Mitte ykski indiaani lugu ei räägi armastusest, kyll aga õiglusest, heldusest, usaldusest … Halloweeni ajal tahetakse teinekord õuduslugusid, aga neidki ei ole. Ma tean yhtainust kummituslugu, mehest nimega Kummaline, kes abiellus surnud naisega, aga see ei vasta nende ootustele.
Mis on lugude jutustamise juures kõige olulisem?
Iga lugu on kingitus. Sel on võime viia kuulajad kaasa paika, kus aeg ei kehti, muinasjutulisse mõõtmesse. Indiaani elmas tuleb aga kingitusele vastata kingitusega. Hea kuulamine ongi vastukingitus. Ja kui lugu edasi jutustada, tuleb kindlasti tänus meenutada inimest, kellelt seda esmakordselt kuulsid. Tänu helduse eest!