Valpri Valdo kokku säet raamat «Mõtsast löütü kerik» om valik Urvastõ kotussõjuttõst, piltega ja põh’aligu saatõsõnaga tävvendet, kirotas Uma Lehes Saarõ Evar.
Valik om suur, selle et pia poolõ jutu Urvastõ kihlkunnast, mis ylepää Eesti rahvaluulõ arhiivi kotussõperimyse andmõbaasin omma, omma ka tan kogomikun seen. Valpri om esi mitmõl aastagal juttõ korjaman ja kotussit yles otsman käyny, nii et tegemist om as’atundja tyyga.
Kotussõjuttõl ja juttõl kunagi elänyist inemiisist ei saaki vaiht tetä, selle et inemine omgi inämbäste tuu, kink olõminõ kotussõlõ tähendyse and. Väega kõva jõud, väega suur vaesus vai laiskus – noist inemise umahuisist kõnõldas tarõasõmidõ man, mis muidu omma hariligu.
Kuulsa luulõtaja Heibergi Marie om silmäpaistmalda kotusõst peri. Erilidse kotussõ inemiisist juttõ ei olõ. Midä mi tiiä inemiisist, kiä Tammõ-Lauri talun elli vai elässe? Hariligult ei kõnõlda esiki tuust, kes omma nuu inemise, kes mõnt pyhhä lätet kõrran pidävä ja sinnä tuubri vii võtmisõ salvis sisse pandva.
Nuu olõssi sõs vast kotussõinemise. Kotussõinemine või olla vahel ka jutukõnõlaja rollin, a sõs tä hindäst ei kõnõla. Jutukõnõlaja ei saa kah egäyts olla, vahel lätt tuu and’ suguvõsan edesi.
Löydse raamatust, et Urvastõ mõisan om korjajalõ mõisaherräst juttõ kõnõlnu Neumanni Peeter 1927. aastagal. Mi kylä Neimani Piitre oll’ vast timä pojapoig, Urvastõst oll’ näide pere tulnu.
Piitre esi oll’ hää ytlemisega ja timästki olõs pall’o kõnõlda. Piitre yts perämäidsi kotussõjuttõ oll’, et edetarõn saa ellä, katus om pääl, a tõnõ katussõpuul om läbi ja tagatarrõ ei taha õkva sissegi kaia. A Piitrel oll’ ka ytlemine, et kodu saat sõs, ku koolõt, nii et ega tä väega es murõta.
Raamadu yts syvämb väärtys omgi tuu, et ytest ja samast kotusõst om kor’at juttõ läbi terve aastasaa ja või nätä, kuis jutt muutus. Häste om nätä tuu, et mõisidõ ymbre kotussist olõ-i vahtsõl Eesti aol inämb kuigi pall’o juttõ manu saad. Noidõ paiku inemise omma rohkõmb rännäny ja näil olõ-i inämb kullõmisõs kõrva ega kõnõlamisõ kommõt.
Mullõ ku nimmi uurjalõ om huvitav, midä mõisist 1927. aastal om kõnõldu, kuis om herri nimmi uman keelen yteldy, ku kaugõdõ aigu tuu mälehtys kyynys.
Sääl om väega huvitavit asju. Näytyses kõnõldi sõs Sõmmõrpalo Mustja mõisa myymisest parun Stackelbergile. Säänest fakti aoluust teedä ei olõ, a Piitremõisa om kylh kunagi Stackelberge uma olnu. A tuu oll’ inne aastat 1700.
Selge tuu, et nime ja fakti omma rahvasuun segi länny, a imehtämä pand jutu algusõ pikk igä.
Jutukorjamisõ man om iks sääne nali, et ku su käest kystäs, mille, sõs mõtlõt vai vällä. Perän kotun tulõ miilde, mille tegeligult nii om. Nii om vast ka Tikutiiga Kuldrin. Valprilõ om kõnõld, et tii om suuhu tikkõ pääle ehitet. Tuu, et Kuldri-Tagula tii keskpaigan mõtsan elli viil 20. aastasaa keskpaigan miis nimega Tikk, om ku meelest võet.
Nii ommaki väega vana tiidmise ja väega vahtsõ mõttõ kotussõjuttõn segi.
Mõnikõrd om kotussõjutust peris pall’o kassu tiidmise kimmätämises. Näytyses juttu, et Kärgula mõisa Pulli kylä asõmal oll’ Roodsi aigu Piilpalu mõisa, usu ma tävveligult ja panni tuu jutu ka tulõva Eesti kotussõnimmi raamadu käsikiräle manu. Samast as’ast om kirotõt joba 17. aastasaa edimädse poolõ revisjonnõn.
Ku säädi kõrvuisi Urvastõ kotussõjuttõ kogumikku ja 2001. aastal ilmunut Rõugõ kihlkunna raamatut, sõs om mu meelest nätä kylh, et Urvastõ rahvas om rohkõmb kuuldnu vällämaalt peri juttõ ja vast om ka esi loet kirändyst, ku oll’ velitsideusk ja kõkkõ raamatist opitut juusk’ rahva sekkä ohtrahe. Peris novelli muudu om lugu Pedäjämäe pedäjäst Vaabinan Pruuli ja Jaagu talu piiri pääl.
Alostus on harilik mi maa rahvajutt, et Rootsi Kaarli XII lei pedäjädse kepi maa sisse ja tuu läts’ kasuma. Sõs om midägi väega realistlikku – poiskõsõ panni jaaniõdagu pedäjäle tulõ otsa ja tuu palli nii är, et perrä jäi õnnõ mehekorgunõ kands. Kalamehe – no noid saa kah egäle poolõ! – teivä tuust tulispirdõ (loodsikuga tulussõl käymise pirdõ). A kõgõ lõpus kõnõldas, et Jaagu rikka velekese olli kunagi vanast uma rahapaa maha matnu ja õkva sinnä kottalõ, kohe pedäja ladva vari jaanipäävä hummugu päävä nõsõmisõ aigu kyynys.
Tast sõs moraal: hoitkõ uma tähendysega kotussõ alalõ, kirotagõ piltele taadõ, mis om ja kuna yles võet, märke mano ilmakaari ja nuu as’a, mis kaadrist vällä jäivä! Muidu lätt nii nigu raamadu edimädse fotoga, et olõs nigu Valpri Valdo 2010. aasta suvõl Urvastõn, a midägi olõs iks nigu tõistmuudu kah.
Egäl juhul om Valpri tyy väega häste vällä tulnu. Kikka usku poiskõsõst kõnõl’ Valprilõ Kalamehe Eerika, kiä elli Vaabinan Jakapil tõsõl puul raudtiid.
Poiskõnõ oll’ seletäny: «Urvastõ kerigu torni otsan om kikas ja ma olõ kikkausku!» Koolioppaja pruuvsõ kyl yteldä, et taa om lutõri usk, a poiskõnõ õiõnd’, et timä ei olõ määnestki lutõri vai vinne usku, timä om kikkausku.