Uma Leht
Kal(l)a Urmas, keelekullõja
Vahtsõ Uma Pido aigu võissi seod vanna juuki mekki saia
Õkva sai tuu võigõlus läbi, kos uma kiil hinnäst pildi pääl näydäs’. Oll’ nätä, kuis ytstõsõga võiki tykyse hää söögi ja joogi silte pääle, kõgõ inämb iks sääl, kos mõnt tähtsät laatu peetäs.
Võromaal om jo uma mekk moodus saanu ja meelytäs ka umma kiilt pruukma. A paistus, et yts põlinõ juuk om iks unõtusõn, nigu olõs tä nimi nii rassõ vällä yldä, et joba tuuperäst ei tihka kiä timmä inämb vahtsõlõ elolõ herätä. Ummõtõ omma kõgõ vähämb kolmõ Võromaa kihlkunna tiidjä (ja viil Tartomaalt yts Kamja uma) meile jätny oppusõ, kuis tetä ryäjyvvä. Joba joogi nimi esi ytles, ku tähtsä tä mi jaos piässi olõma. Jyvä jo tähendäs nii tervet viläterrä ku timä sisemäst jako, miä väke and; ja viil kõkkõ viläst saadut syyki ja syymist hinnäst ylepää.
Nigu Kanepin ylti: «Kuis sa iks läät ilma jyväldä majast vällä.» A ku joogilõ ligembäle liiku, sõs om tiidä, et jyvä võisõ ka eläjile klopitut jahusyyki tähendä. Viimäte tuuperäst kah naati säändse nimega juuki halvas põlgma, ku rahvas iks jõukambat ello nakas’ elämä – rõõsa piimä ja tsigurikohvi nõal.
A vana ilma aig nakkas viirtpiten tagasi tulõma ja vana ao syyke-juukõ pruugitas tervyses. Kaemi sõs vahtsõ silmäga yle naa jyvätegemise oppusõ.
Kamjast: «Jahust tetti yvä. Mõhen ta läits apnema, sis panti piimä pääle, ku ta kylmäs saistu.»
Kanepist: «Jyvä tetti ryäjahust. Mõni tegi kuuma vii sisse, pand’, nigu vesi väega kiib es olõ. Sääne pyyrys oll’, tuuga segäsivä jahu sinnä sisse. Sis panti kaas pääle ja sääl imähy magusas. Sis panti hapnama. Mõnõl oll’ suur annom; sis panti vesi pääle, ku tä hapnama läts’; sis saisõ. Sis valõti veitkese piimä sisse. Ega kõrd oll’ talon jyvä.
Tuu oll’ paksu söögi man väega hää. Mõnikõrd hämmäti leeväga suula õnnõ ja võeti jyvvä kah, ku piimägi es olõ. Sõs tuu oll’ nii makus nigu miss’.»
Põlvast: «Lasti kiivä vii sisse patta; ehk panti yte anoma sisse ja tuu kiib vesi pääle. Hapatõdi ärä ja panti pytty. Tuu pytyga tuu jyvä sälgä ja sõs mõisahe!»
Räpinält: «Ku piimä es kyyny, sõs tetti ryäjyvvä. Tuu aeti kuumas, immähy magusas, sõs panti hapnõma, sinnä siäti hapupiim sisse. Tuu panti tyymehele yteh.»
Ku joba trykityisist võro keele raamatist lövvät nii mito oppust, ku pall’o sõs viil muid yleskirotuisi või olla! A päämäne sai vast siin är yteld.
Tasos tähele panda, et nimelt ryäjyvä panti teomehele mõisahe minnä yten. Jutustaja kaibasõ kyl tuu man, et kae, ku armõdu syymine. A är tuu mõisatyy tetti. Kas mitte jyvä, ryä vägi, es anna nii pall’o joudu?
Võtkõ esi ette ja pruumkõ perrä, kas ei tulõ meil vanast as’ast vahtsõnõ tervysejuuk vällä. Ja määndse ilosa nimega! Nimme tasos viil märgytä, tollõ ma jäti räpinäkese Aruste Viido oppusõ perämädses: «Ryäjahu keevä vii sisse; ku hapnama lätt, kõlbas tuu ka aganatsõ leevä pääle servätä. Katõ põh’aga pytt oll’, kyle pääl mulk, kohe punn ette käve. Sinnä valõte jyväliim sisse; ku pernasõl piimä johtu olõma, valgsõs’ piimä ka sordsukõsõ, sai servätys paremb.»
Nii et taad juuki võit ka leemes kutsu. A viil parõmb om pruuki sõnna «serbätys», miä tykys unõtuma samamuudu nigu «jyvä» esi.
«Serbämä» om nii uhkõ ja mitma näoga võro sõna, et timä taht peris umaette luku. A esiki ku tuud tahtmist tagasi hoita, sõs sõna pruukmisõ kottalõ tulõ iks mõni seletys anda, ku ma joba olõ tä rahvalõ ette näydäny.
Tä või olla vana vinne lain (serbatj – ahnõhe syymä vai juuma, nii et õkva kuulda om), a meil tä om ammu umatsõs saanu ja kihlkundõ piten esimuudu murdunu.
Siin ja sääl yle Võro- ja Tartomaa võit sa kyl serbädä, kyl servädä. Harglõn yldäs viil «serpämmä», Vahtsõnliinan «serpmä» (ma serbi), suurõl jaol Võromaast ka «serbmä/serbi», Rõugõn «servmä/servi».
Tähendäs tä inämbyisi iks tuud, mis eesti keelen ryypama, ryypima. Harglõn om timä tähendyses saanu ka vedelat toitu sööma, sääl serbitäs suppi. Muial käävä serbämisega kokko kyl laihõmba, kyl kangõmba joogi. Vahtsõnliinan oll’ mõni miis hää sõnaga yteldä serbäts vast niisama, nigu eestläne ytles topsisõber.
Tuu nali, kos raudtiil ja joodigul mõlõmbal omma «ryypä», om periselt hoobis ikulugu võro keele unõtamisõ kottalõ. Võro ja seto vastusõ eesti sõnolõ jook, ryybe vai ka vedeliku-, viinasuutäis omma: servätys (Urv, Har, Räp), serbätys (Krl, Vas, Se), serväys (Rõu), serbähys (Se).
Ku naid pruuki tävvendyses ja seletyses sõnalõ «ryäjyvä», sõs tulõgi vällä ryäjyväserbätys. Kas saami säändse kiräga silti nätä laadu pääl inne vahtsõt Umma Pito? Ega sõs ilmaas’anda ei piä tulõvadsõ pido välläsäädjä mõistma tuud sõnna vällä hõigada. Saagu tä esi är maitsa, midä tuu tähendäs!
Hääd perräpruummist sõs tegijile ja kõkkõ jyvvä!