Mõne päeva pärast tähistame aasta yht olulisemat pyha. Osa meist peab seda maausulise kevad-, kiige- ja munapyhana, osa aga kristliku Jeesuse ylestõusmise pyhana. Pyha tähistab meie kultuuris midagi puhast, pidulikku, turvalist ja kõrgemat. Ilma pyhaduseta oleksime inimeste ja rahvana palju vaesemad. Seepärast on vaja tähistada pyhi ning hoida pyhasid paiku.
Seekordseid pyhi aga varjutab pyhaduseryvetamine. Mahlakuu alguses jäid Saha ja Maardu kyla elanikud ning kogu meie rahvas vaesemaks. Pyhast Maardu hiiemetsast sai raielank. Raiuti Rebala muinsuskaitsealal ning ametnike kooskõlastusel. Ykski riigiasutus ega ametnik pole seni tunnistanud, et see tegu oli vale. Kas Eesti riik tunnistab vaikides, et põlisrahva hiite ja teiste looduslike pyhapaikade hävitamine ning inimeste pyhadustel tallamine on õiguspärane ja kõlbeline?
Maardu hiiemetsa kyttepuudeks raiumine ei ole mingi ilmaime või yksikjuhtum, vaid osa palju suuremast probleemidekompleksist. Ei saa öelda, et hiite uurimise ja kaitsega poleks Eestis tegeldud. Juba Nõukogude okupatsiooni ajal on ajaloolisi looduslikke pyhapaiku võetud kas muinsus- või looduskaitse alla. Ometi puhkeb viimasel ajal vähemalt kord aastas mingi skandaal seoses hiiekohtade hävitamise või hävitamissooviga, käiakse kohut jne.
Milles siis asi? Eesti paistab Euroopas silma ajalooliste looduslike pyhpaikade poolest. Neid on meil teada yle 2500 (hiied, ohvrikivid, allikad, pyhad puud jms). Kuid ajaloolised looduslikud pyhapaigad erinevad muudest kaitstavatest objektidest selle poolest, et nad kuuluvad korraga mitmesse valdkonda. Sellepärast ongi neid võetud kord muinsus- kord looduskaitse alla.
Probleemi lahendamiseks moodustati 2005. aastal kultuuriministri käskkirjaga tööryhm, mis 2005. a septembriks kaardistas looduslike pyhapaikade hoidmise ja uurimisega seotud valdkonnad ja probleemid ning valmistas ette dokumentide eelnõud arengukava algatamiseks. Kuid alles 2006. a lõpus alustas uus tööryhm Eesti looduslike pyhapaikade arengukava koostamist, mis kinnitati kultuuriministri käskkirjaga 1. aprillil 2008.
Arengukavas tõdetakse, et looduslike pyhapaikade kaitse korraldamist on pidurdanud loodusliku pyhapaiga mõiste puudumine muinsuskaitseseaduses ning et loodusväärtuste kaitsele keskenduv Looduskaitseseadus ei taga loodusike pyhapaikade säilimist. Lisaks peetakse loomulikuks, et maausulised viivad hiites läbi oma usutalitusi. Seetõttu tuleb Põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt Eesti põlisrahva looduslikud pyhapaigad sakraalobjektideks tunnistada, sarnaselt mujalt meile jõudnud uskude pyhakodadega.
Arengukava seab konkreetsed eesmärgid ja meetmed aastateks 2008-2012. Arengukava eesmärk 2 kõlab: “Inventeeritud ja säilinud looduslikud pyhapaigad on võetud kaitse alla”. Selle täitmise esimeseks meetmeks on “Looduslike pyhapaikade õigusliku seisundi täpsustamine”, mille raames on ette nähtud pyhapaikade õiguslike kysimustega tegeleva tööryhma moodustamine; vastavate õigusaktide analyys; seadusandluse täpsustamiseks ettepanekute koostamine. Tööryhma pole moodustatud hoolimata arengukava rakendusasutuse Tartu Ylikooli pyhapaikade keskuse korduvatest taotlustest. Keskus on ka teinud ettepanekuid nii Muinsuskaitseametile, Kultuuriminsteeriumile kui Riigikogu kultuurikomisjonile muinsuskaitse seaduse parandamiseks, mida pole arvesse võetud.
Arengukava tõdeb, et Muinsuskaitseameti arheoloogia ja maastikuarhitektuuri ekspertnõukogude temaatika puudutab looduslikke pyhapaiku vaid osaliselt. Selle probleemi lahendamiseks on Kultuuriminsteerium kohustunud Meetme 2.2 raames moodustama•Muinsuskaitseameti juurde looduslike pyhapaikade ekspertnõukogu. Nõukogu on siiani moodustamata, tegutseb ebamäärase staatusega ekspertkomisjon. Tähelepanuväärne on seegi, et ekspertkomisjon sai Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud Maardu hiie raieloast teada kohalikelt elanikelt pärast raie algust.
Vähe sellest. 2010. a andsid Eesti riigiasutused loa myya metsafirmale Rebala muinsuskaitsealal asuvast ning juba nõukogude ajast muinsuskaitse all olevast Maardu hiiemetsast 22 ha suuruse tyki. Maaomaniku raietaotlust menetledes piiritles Muinsuskaitseamet tänavu märtsis kaitsealuse hiie osa nii, et kogu metsafirmale myydud kinnistu jäi kaitse alt välja. Täpselt kolm aastat peale pyhapaikade arengukava kinnitamist algas Maardu hiiemetsas lageraie.Seda ei oleks juhtunud, kui arengukava oleks asutud tõsiselt täitma. Oleks jäänud ära järjekordne skandaal, nagu oleks jäänud ära ka pikk kohtusaaga seoses Kunda hiiemäe tuulikutega ja muid inetuid asju. Kõigil oleks puhtam tunne.
Looduslike pyhapaikade temaatikaga on Eestis kujunenud kummaline olukord. Yhiskonnas oleks nagu saavutatud konsensus, et ajaloolised looduslikud pyhapaigad on meie rahvuslik rikkus, mida riik peab kaitsma vastavalt põhiseadusele ja rahvusvahelistele lepingutele. Keegi pole kunagi vaidlustanud looduslike pyhapaikade erilist loomust võrreldes muude kaitstavate objektidega. Kaks tööryhma on teinud suure töö ja leidnud probleemidele lahendusi.
Ometi vingusid Maardu hiies saed. Seda olukorras, kus rahvusvaheliselt on hakatud järjest enam väärtustama looduslikke pyhapaiku (vt nt Sacred natural sites: guidelines for protected area managers. Gland : IUCN ; Paris, FR : UNESCO, 2008). Ja Eesti võiks selles protsessis vähemalt Euroopa piires silma paista vastupidiselt, arvestades meie asjatundmist. Edasiste jamade vältimiseks oleks lihtsalt tarvis täitma hakata kultuuriministri käskkirja looduslike pyhapaikade arengukava rakendamisest, eriti silmas pidades arengukava õigusalaseid ja kaitsekorralduslikke meetmeid.
Andres Heinapuu
Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja kirjutaja
Artikkel ilmus lyhendatult Maalehes