Eelmise aasta hakul koostasin uurimistöö teemal „Eesti ajaloolised looduslikud pyhapaigad tänapäeva ajalooõpikutes“. Olin varem täheldanud, et õpikud, mida koolis kasutasin, käsitlesid (kui yldse) looduslikke pyhapaiku napilt ja vildakalt. Kuna hiied ja teised looduslikud pyhapaigad mind huvitavad, olen märganud, et leidub gymnasiste ja yliõpilasi, kes ei oska sõna „hiis“ õieti käänata või pole hiitest midagi kuulnudki, kirjutas ajakirjas Loodusesõber Mana Kaasik.
Selgus, et 25 õpikust, millest 9 keskendus ainuyksi Eesti ajaloole, mainis või käsitles looduslikke pyhapaiku vaid viis. Needki kubisevad fakti-, sõnakasutus- ja teemakäsitlusvigadest.
Looduslikud pyhapaigad on Eesti kultuuri ja ajaloo tähtis osa. Et tegu on paikadega, mida vähemalt aastasadu pyhade ja puutumatutena hoitud, loetakse neid vanimateks looduskaitsealadeks. Lisaks looduslikule mitmekesisusele on neil ka kultuuripärandiline väärtus: looduslike pyhapaikade pind peidab arheoloogilist teavet ning nendega on seotud meie rahva ajaloolised tavad, pyhad ja uskumused.
Looduslike pyhapaikade kohta on meieni mõnevõrra teavet jõudnud 16.-17. sajandist, enim aga 19.-21. sajandist. Ometi kõnelevad kõik õpikud pyhapaikadest ainuyksi muinasaega käsitlevates peatykkides. Selline ajastuvalik on vale. Muinasajast pärit teave looduslike pyhapaikade kohta piirdub vaid mõne arheoloogilise uuringu ja juhuleiuga. Mida ja kuidas pyhapaikades muinasjal tehti, võime oletada uuema teabe põhjal. Õpikute autorid esitavad aga oletusi ja arvamusi faktide pähe. Näiteks ei kinnita mitte ykski ajalooallikas õpikutes esitatud väiteid, et muinasajal asetati ohvrikividele liha, villa ja vilja, et hiiepuid ehiti riideribadega, et allikatel raviti silmahaigusi. Kyll aga teame seda lähisajanditest ning kaasajast.
Õpikud jätavad õpilasele mulje, et looduslikud pyhapaigad on midagi eriti eelajaloolist. Kuid pyhapaikades käiakse jätkuvalt tänapäevalgi ning need paigad on väärtuslikud siin ja praegu. Kui minna näiteks Samma hiide Lääne-Virumaal või Kiigeoru hiide Tartumaal, võib puude kyljes näha annipaelu, hõbemynte allikas, ande pyhal kivil. Meeksi jaanikivil ja oja ääres võib vanal jaanipäeval näha kymneid inimesi ravimas, palvetamas ja ohverdamas. On ka mitmeid hiisi, mis oma väe ja iluga meelitavad ligi sadu inimesi päevas, mille puhul aga tavaliselt ei teata, et tegu on muistse pyhapaigaga. Sellised on näiteks Taevaskoda, Pyhajärv, Siniallikad, Kaali järv.
Kui õpikud tutvustaksid meile tuntud pyhapaikasid, aitaks see õpilasel teemat paremini tänepäeva ja endaga seostada. Selle asemel aga ilmestavad õpikutekste fotod tundmatutest kividest ja puudesaludest mitte eriti paljuytlevate pildiallkirjadega „Ohvrikivi“ ja „Tänapäeva hiis“.
Õpikutest võis leida isegi hiie ebatäpset defineerimist - kord tammiku, kord puudesaluna. Hiis võib kyll mõlemat olla, aga et tema pyhadus algab maapinnast, võib ta olla kuusik, kaasik, männik või mõni muu mets ning tänapäeval pahatihti isegi lagedaks jäänud ala. Samuti ei saa õpiku kasutaja midagi teada pyhapaikade typoloogiast ning kylade-talude ohvriaedade ja ristipuude olemasolust. Samas on matustega seotud ristipuude tava teadaolevalt säilinud kogu maailmas vaid Kagu-Eestis. Yheski õpikus pole selgitatud ka, et looduslike pyhapaikadega on seotud rikkalik vaimne kultuuripärand. Teenimatult on jäänud tähelepanuta pyhapaigad kui soome-ugrilaste hõimusidemete hoidjad. Sarnaseid pyhapaikasid ning nendega seotud tavasid leidub nii meie lähematel kui kaugematel hõimurahvastel.
Kuigi kokkuvõttes leidsin teavet pyhapaikade kohta päris palju, on see suures osas puudulik ning õpikute vahel ebayhtlaselt jaotunud. Yhes õpikus viiest piirdus kogu pyhapaikade-alane teave vaid sõna „hiis” mainimisega. Samuti, kolme viienda klassi ajalooõpiku hulgast käsitleb pyhapaikade teemat ainult yks. Valdav osa põhikooli- ja osa gymnaasiumiõpilastest lõpetab suure tõenäosusega kooli ilma, et oleks pyhapaikade teemaga tutvunud. Puudulike teadmiste ja väärtushinnangute tõttu rajatakse hiiemägedele spordikeskusi ja maanteid, karjatatakse loomi või tehakse muid kohatuid tegusid. Sama kahetsusväärne on, et puuduliku hariduse tõttu jääb teadlikkus oma juurtest pinnapealseks ning rahvuskultuur nõrgeneb.
Seletusi:
Hiis
Hiis on ajalooline pyhapaik, mis võetud kasutusele enne 20. sajandit. Hiis on suuremat sorti maa-ala, kuni kymneid hektareid hõlmav kompleksne (koondab erinevaid yksikmälestisi) erinevate metsakooslustega kogukondlikult kasutatav (kyla või suurema kogukonna rahva poolt) ala, kus kehtivad erilised käitumisreeglid. Hiie pyhadus lähtub maapinnast, seal kaitstakse taimekoosluse vaba arengut ning teatud tavade järgimist.
Pyha kivi
Pyha kivi on reeglina vulkaanilist päritolu looduslikus olekus rändkivi, mille läbimõõt võib ulatuda mõnekymnest sentimeetrist kymne meetrini. Seda on kasutatud andide toomiseks, palvetamiseks, ravimiseks või muude taigade toimetamiseks.
Pyha allikas
Pyha allikas võib paikneda maastikul yksikult või olla osa hiiest. Pyha on ka allika ymbrus. Sagedamini omistatakse erilist jõudu itta ja põhja voolavaile allikaile. Allika pyhadus võib lähtuda tervistavast veest, aga ka võimest muuta või ennustada ilma. Lisaks allikaile leidub pyhi veesilmi, järvi, ojasid, jõgesid ning pyhasid merealasid. Neid on kasutatud andide toomiseks, palvetamiseks, ravimiseks või muude taigade
toimetamiseks.
Taig
Taig ehk rituaal on maausulise tähendusega toiming, millest tänapäeval on tuntumad jaanitule tegemine, munade värvimine ning vastlapäeval liu laskmine.
Allikas: Kaasik, Ahto; Valk, Heiki. 2007. „Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse“
Uurimistöö asub: http://www.fl.ut.ee/547566
Kuvad: Mana Kaasik
Suur Taevaskoda on Eesti yks kylastatavamaid looduslikke pyhapaiku.
Ohvrikivi Mahu kihelkonna Tammealuse hiies.
Saula Siniallika valgeallikas.
Artikkel ilmus ajakirjas Loodusesõber.
Õpetajate Leht ja Sirp ei soovinud seda teemat käsitleda.