Soomes tegeletakse põlise hylgekoera päästmisega juba mõnda aega. Ka eesti põliste loomade huvilised on asunud jälgi ajama – ehk on siingi rannikualadel alles veel mõne omal ajal meestega koos hylgeid kyttinud koera järeltulijad, kirjutas Maalehes Aive Sarjas.

„Soome viimased hylgekoerad leiti Seiskari saarelt. Ka Ruhnu saarel oli veel 10 aastat tagasi selline koer olemas,“ kirjutab Pandivere pärandkulutuuri kodulehel MTY Maadjas eestvedaja Annika Michelson.

„Kui Virumaa rannikul või saartel veel elab sellised koeri ja inimesed teavad, et koer põlvneb hylgekyttimiskoerast, siis andke mulle neist e-kirja teel (annika.michelson[at]gmail.com) teada,“ palub Annika Michelson.

Koeri, keda vanasti hyljeste kyttimiseks kasutati, oli kahesuguseid. Soome lahe saarte hylgekoerad olid valdavalt tumedad, mustad valgete laikudega, pigem lyhi- kui pikakarvalised. Nad ei haukunud, vaid näitasid jahimeestele jääs kätte kohti, kus olid hyljeste hingamisaugud.

Eesti Lääneranniku ja Soome läänesaarestiku hylgekoerad olid heledamad või valged ja haukusid. Soome hylgekoeri uurinud Juha Rosenqvisti arvates võis tegemist olla laplaste juurest pärit koertega, kuna laplased käisid Soome läänerannikul hylgeid kyttimas. Ka Botnia lahe äärsed hylgekoerad olid valge karvaga.

Eesti Rahva Muuseumi andmetel kasutati hyljeste pyygil erilisi hylgekoeri, kes lõhna järgi hylged jää peal yles leidsid. Kõige agaramad hylgekytid Eestis olid rannarootslased Ruhnus, aga ka Kihnu, Vormsi ja põhjaranniku elanikud.

Kuigi hylgekoerad pole Soomes tõuna ega põlise koerana tunnustatud, on seal loodud hylgekoerte yhing - Seiskarinkoirakerho ry. yhingu taotleb hylgekoera tunnustamist põliseks koeraks.

Hylgekoertest tehtud fotosid saab vaadata Soome seiskarinkoerayhingu ja Pandivere pärandkultuuri kodulehelt.

Praegu on hylgepyyk Eestis kyll keelatud, kuid põlise hylgekoera abi saaks kasutada näiteks loodusfotograafid. „Hea abikoera ja kannatliku meele abil õnnestub  ilusa pildi saamine ehk kergemini,“ sõnab Michelson.

MTY Maadjas loodi 2010. aastal, selle eesmärgiks on nii yldlevinud kui kadumisohus põliste taimede ja koduloomade uurimine ja nende kohta andmete kogumine, samuti nende pysimajäämiseks piisava arvukuse ja leviku saavutamine.

Allikas: Maaleht