Lahemaa rahvuspargi 40. aastapäevale pyhendatud Eesti Looduse erinumber tutvustab teiste teemade kõrval ka ajaloolisi looduslikke pyhapaiku. Mõned aastad tagasi toimus Kuusalu kihelkonna idaosas, mis on yhtlasi rahvuspargi lääneosa, pyhapaikade uuring.

Hiied, pyhad allikad, kivid ja teised ajaloolised looduslikud pyhapaigad kuuluvad lahutamatult Lahemaa loodus- ja kultuuripärandi hulka. Rahvuspargi maa-alal asuvates hiites ja vähemates pyhapaikades on loodust hoitud juba aastasadu, kui mitte kauemgi. Põlisrahva maausulised tõekspidamised ja tavad on mõtestanud ja hingestanud Lahemaa maastikke ning otseselt kujundanud ja kaitsnud selle loodusrikkusi, kirjutas Eesti Looduses Ahto Kaasik.

Ajaloolised looduslikud pyhapaigad on looduse yksikasjad (näiteks allikas) või suuremad maa-alad (hiied), mida on juba enne 20. sajandit pere- või kogukondlikult usuliselt mõtestatud ja kasutatud: seal ravitud, palvetatud, ande jäetud jms.

Eesti keskkonnaministeerium on kiitnud heaks rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) juhendi, mille järgi tuleb mis tahes looduskaitseala haldamisel arvestada ning kaitsta ka seal asuvate looduslike pyhapaikade kultuuri- ja usuväärtusi. Seejuures tuleb pyhapaikade kaitse korraldada põlisrahva tavasid arvestades. Looduskaitseliit on seisukohal, et looduslikud pyhapaigad on inimkonna vanimad loodushoiualad.

Paraku on põlisrahvaste vaimsetest tõekspidamistest lähtuv looduskaitse olnud Eestis pikki sajandeid võõrvõimude vaenata. Seetõttu on Lahemaalgi möödunud aegadel pyhapaikasid hävitatud, kahjustatud ning saladuses hoitud, mistõttu on suurem osa neist avalikkusele teadmata tänapäevani.

Kuva: Uuri hiiemets

Pikemalt Eesti Looduses