Raamatist «Eesti linnunimetused» (1967) ja «Linnud rahva keeles ja meeles» (1969; tävvendedylt 1994, kokkosäädjä Mart Mäger) saa hulga tiidmist võrokiilside tsirgunimmi kottalõ. Abist om ka «Väike murdesõnastik» (1982, põrõla ka Internetin).
Mõtus (metsis) – mõtussõ nime piir taht õkva nigu näädätä vanna Eestimaa ja Liivimaa kubõrmangu piiri: tä kyynys lõunaeesti keelest vällä viil Pärnumaalõ, Saarõmaalõ ja yle terve Villändi- ja Tartomaa. Metsis tulõ tälle kyl põh’a puult vasta ja kotusside om tarvitõt mõlõmbat nimme, a terven lõunaeesti keelen om taa tsirk olnu iks õnnõ «mõtus». Nii kats nimme omava kyl kirmähe sugulasõ, a neede alospõhi om hämmär; paistus õnnõ, et «mõts/mets»-sõna sinnä ei putu, kirotas Kalla Urmas Uma Lehes.
Viu (hiireviu) – viu hely om iks vihma kuulutanu ja tuu perrä om timmä ka lihtsähe vihmatsirgust kutsutu – nigu ka hulka muid tsirka; «(vihma)viu» paistus yts ausa võro- ja tartokiilne tsirgunimi, midä muial Eestin om väega harva ette tulnu (sääl tä om rohkõmb vihmakull).
Haugas(kull) – sõnast «kull» ei olõvat õigõlõ teedä, kost tä tulõ; tä om tutva kyl terven Eestin, a nimelt Võro- ja Setomaal ja lõunaeesti keelesaari pääl tundas «haugast», ja tuu om särnesama vana germaani lain nigu kuningas.
Paistus kogoni, et sõna omma mi keelen parõmbahe alalõ pysyny ku germaanlaisil hindil. Vanast oll’ näil kuningaz ja habukah, põrõla om näytysest ingläisil king ja hawk.
Hytt, hutt’ (kaelustuvi) – tä hõikas esi umma nimme: hytt hytytäs; taa nimi kyynys yle lõunaeesti keele ja ka veetse kavvõmbalõ; «hutt’» om tutva Võromaa lõunajao pääl ja Setomaal. Pia sama nime oma ka saarlasõ tälle timä hely perrä pannu. Suurõmban jaon Põh’a-Eestist oll’ tä meigas, a Pärnu poolõ minnä meokas. Vahtsõmba ao nime om annu alambs’aksa tuwe. Tuvi nimme kande edimält iks õnnõ liinatsirk, kiä katussit pite koosõrdas.
Taivasikk, tikutaja (tikutaja): yts ja sama tsirk om uma katõ esi hely perrä ka esi nime saanu, Võromaal niisamadõ nigu muial. «Taivasikk» om ka mullõ hindäle latsõst pääle kodonõ nimi tuu tsirgu jaost, kiä mõist lindamisõ päält ummi hannasulgiga mökätä. Taa nimi paistus ollõv harilik yle Lõuna-Eesti, muialpuul om hulka muid nimmi, nigu metskits vai möhitäjä. Tikutamisõ hely om rahvalõ niisamadõ häste tutva ja tikutaja nimega kutsutas tsirku pia terven Eestin.
Hähn (rähn) – «hähn: hähnä: .hähnä» om nii põlinõ tsirgunimi, et kogoni komi ja mari keelen pidi tä tunda olõma; meil om timmä tiidny terve Võromaa, ka osa Tarto- ja Mulgimaad. Põh’a-Eesti rähn või olla syndyny katõ nime, «hähnä» ja «nääri (närhi)» kokkojuuskmisõl. Hähnest kutsutas meil innekõkkõ kirivät sorti tsirka, a mustal ja rohilidsõl hähnäl omava viil esi nime.
Kärg (musträhn) – täl om lõunaeesti (nigu ka põh’aeesti) keelen ka muid nimmi, nigu nõgikikas, vihmatsirk, killhaugas.
«Kärg» om kyyndyny Pärnumaani, a soomõ keelen om olõman kärki ja nimel om vastussit viil Volga-viirsiden keelin.
Meldsas (roherähn, hallpea-rähn) – «meldsas: meltsa: meldsast» ja ligidädse nime omava tutva olnu pall’o laembalt ku õnnõ Lõuna-Eestin. A läbi võro keele saasõ nätä ka toda, kost särne nimi peri om. «Meldsas» om Karulan, Harglõn ja Leivun ka maldsahaina tähendäny. Ja liivi keelen tähendäs mõltsi hal’ast, rohilist. Nuu tsirgu omava tõtõstõ mahlakahe maldsakarva.
Kurvits (metskurvits) – taa tsirgu pääle omava s’aksa kõvastõ jahti pidäny ja nii om ka s’aksa muudo nimi (valts)nepp võrokõisil teedä. Sõna «kurvits» esi om kyländ lõunaeestiline; põh’a ja õdagu puul om tuu asõmõl korbiits(akas). Mõlõmba nime tulõtasõ miilde tsirgu mängohelly «korr-korr-piits»; a mudakurvits pidi Võromaal tähendämä hoobis koovitajat.
Kuvad: Remo Savisaar