Pangakaardi ja pyksirihma passi-i pyhhi puiõ otsa ripnõma!
Eesti inemine lätt iks hindäst vällä, ku koskil mõni vana suur puu plaanitas maaha võtta vai majandusello edendä pyhhi kotussidõ naabrusõn vai mis viil hullõmb – peris pyhän kotussõn.
Kultuuriaoluulist tähtsät maia vai pyhäkota om võimalik konserviiri, restauriiri vai hää tahtmisõ kõrral vahtsõst kogoni yles ehitä. Luudusõn tykys asi olõma nii, et maaha võetut pyhhäpuud, tyhäs kaivõtut pyhhä mäke, kuiunut lätet vai lahutut pyhhäkivvi inämb niisama vai «piaaigu niisama» tagasi panda ei saa. Mis länny, tuu länny – kõgõpäält maastigust ja sõs pikäpääle inemiisi meelestki.
Pyhäpaiga ja egäsugumadsõ ilosa kotussõ luudusõn omma parhilla roitlõja-lõksi – kiä käy sääl ytsindä, kiä sõpruga, kiä määndsegi suurõmba kõrraldõdu jõuguga. Sildi seletäse ja tiijuhi kõnõlasõ, mis kotus tuu vai tõni sääne om, mille tä om tähtsä vai huvviväärt.
Ja sõs taht tuu roitlõja-inemine pyhäst kotussõst medägi hindäle mälestyses yten võtta: pyhä puu kylest koorõtyky, ossakõsõ vai lehekese (kuiki tuud om kõvastõ keelety tetä!) vai lättest elävät vett.
Võtt sõs roitlõja uma anumakõsõ, näytyses limunaadi vai jogurtiga plastpudõli vällä, lobistas säälsaman lätten puhtas, vala mõsuvii sinnäsamma lättehe ja võtt mõstu pudõli värskit vett täys.
Ku ytlet sõs tälle, et nii õks synny-i tetä, pyhä läte olõ-i kortinamaja köögi kraanikauss, et kraanist tulõ yllest puhast ja säältsamast torost lätt tsolk alla, aja timäkene silmä suurõs ku rattatsõõri: ega timä sõs pyhän lätten es mõsõ, timä tull’ paar sammu pyhäst lättest edesi ja tsolist’ sääl…
Vai nigu kirot’ mullõ yts tähelepandja raadiokullõja, et kuis ma nii ull õks olõ – kiä sõs Kurõmäe pyhän lätten tsuklõman käy, pyha läte om õnnõ tuu, mis kraanist juusk pyhä vii jaos ehitedy ristimärgiga vanni, nuu tsukõlusmaja säälsaman paar miitret edesi (ja tuusama lätte pääl) omma ylepää tõnõ kotus, pyhä lättega olõ-i nuil määnestki pistmist. Timä tiid õigõlõ, selle et timä om õigõusku ja paigapääline inemine.
Tõnõkõrd taht roitlõja-inemine pyhhäkotussõhe medägi hindäst maaha jättä. Ohvriannis vai niisama kombõtäytmise peräst: om lugõnu ja kuulnu, et nii tetäs, nii om õigõ ja hää.
Ma olõ soovitanu, et ku määnestki muud syvämbät põhjust ku pall’as tahtminõ olõ-i, sõs või rahakopka jättä – nii om tulõvidõ põlvi muinastiidläisil kah põnnõv märki ja mõtõlda, mis aost raha peri om, kiä timä siiä tõi ja mille timä tõi. Õllõpudõli ja purgi, pinipauna paki ja egäsugunõ muu taara and muiduki kah mi söögi- ja joogikombist pikembän plaanin kyländ pysyvit tunnismärke, a kas nuid piät pyhhikivve manu videlemä jätmä?
Pyhhi puiõ elo omma roitlõja kah rassõs tenny. Näide ossa omma täys riputõdu egäsugumaidsi ands’akit asju:mobiiltelehvonnõ kaalapailu, plastikust panga- ja telefonikaartõ, synteetiliidsi pehmit mänguasju, kileribasiid, festivaalõ käepailu, hiusõklõpatsiid, vannu sukkõ, pyksirihmu ja traksõ, pitskardinaräbälit… Ku pyhäpuu sygyse uma lehe maaha lask, näge tä vällä nigu vallasant vai lits naistõrahvas, kakut ja rääbäk…
A nuil, kinkalõ põlis- ja pyhäpuu tõtõstõ kõrda läävä, tulõ «ohvrianni» puuossõ päält hillä-tassa är kraami, selle et puiõ ossa murrusõ inemiisi ohvrikuurma all, esieränis sõs, ku talvõl piäs paks likõ lumi ossõ pääle lammõma.
Ka kalmu ehtmisel omma muudu tulnu synteetilidse kirivä lilli ja krandsi – nuu saisva kavva «värski» ja elävide inemiisi heng om rahul: havva omma «ilosa» ja kalli kadunukõsõ meelen peety. Mis tuust, et ainukõsõ elävä kasvu omma nii mõnõgi havva pääl nõgõssõ ja maldsa.
Mis kunstlille tegemine ja synteetilidse prahi kalmuaidu takast minemävedämine mi keskkunnalõ viil masma lätt...
Vastakaalus synteetikakultusõlõ om mõnõl puul Euruupan matusõkõrraldusõn minty hoobis säänest tiid, et riik vai umavalitsus ost lahmagu mõtsa, kohe sõs umadsõ saava puu ala matta palutõdu inemise tuha.
Matussõmõtsan või kävvy kõndman, häirmekeist veemän vai kynneld palutaman, a määndsitki pysyvit jälgi vai mälestysmärke hindäst maaha jättä ei tohe.
Või olla, et sääne mõtlõminõ om mi inemisele viil võõras, a mu meelest passis seo väega kokku rohilidsõ ilmakaemisõga ja arvusaamisõga pyhäst mõtsast ni inemise aoligust ja aotust vahekõrrast luuduga.
Ja viil – ku ma lats olli, sõs sai ytele vai tõsõlõ paigapäälitsele vanainemisele veidy mastus, et tuu surnuaian ka mi haudu pääl lille valaman käysi. Vot sääne tyyjagaminõ ja vanal inemisel kah asja kotost vällä toimõndama kävvy.