INDIAANI TAVAD
14. põimukuud esitas Birgitta Festivalil oma pyhi talitusi ryhm, mille taidejuht on ise indiaanipealik. Heli Vaus-Tamm ajalehest KesKus kysis pealik Tlasutiwaliselt, mis Eestis juhtuma hakkab ja kuidas elab tänases Kanadas põlisrahvas.
Tlasutiwalis, sinu nimi tähendab tõlkes „Ma olen alati otsingutel“, mida tähendab aga olla indiaanipealik 21. sajandil?
Oleme uhked, et vanavanemad ja vanemad suutsid me rahva tavasid hoida elus ka aastatel 1884–1951, millal Kanadas olid indiaani rahvuslikud esinemised (potlach’id) keelatud ja noored viidi internaatkoolidesse. Need koolid pidi kaasa aitama meie keele ja elma kuhtumisele. 1953. aastal, esimesel keelujärgsel potlach’il, oli meie pere vanaisa, Mungo Martin, tähtsaim pealik. Neil pidustustel ytles ta välja seisukoha, et võtta indiaanlastelt ära meie potlach’id, on sama, mis võtta ära kristlastelt cristmas. See näitas, kui tugev on meie usk. Ja just seda veendumust anname edasi oma lastele – põlvkonnalt põlvkonnale. Sel raskel keeluajal valis enamik perekondi kristluse ja loobus meie usust. Aga Kwakwaka’wakw rahva hulgas oli ka neid, kes kandsid meie elma edasi ajal, mil see oli keelatud.
***
Kuidas teie inimesed saavad endale indiaani nimed? Kes seda otsustab, millist nime panna?
Näiteks nime Tlasutiwalis sain ma oma naise suguvõsalt 1995. aasta potlach’il. Selle nime kohta käiva loo jutustas yks Vanematest, kellelt see nimi tuli, ja selle otsustasid mulle anda pealikud ja mu naise suguvõsa vanemad. Mu teine pealikunimi Nas-oom-yees (Vesi On Alati Vaikne Mu Ymber) tuli mu emapoolselt vanaisalt. See on väga vana nimi, mis saab kunagi edasi antud mu vanimale pojale.
***
Mida teie nimed õieti tähendavad? Ja miks on teil kaks nime – kas see on tavaline?
Nime Ma Olen Alati Otsingutel kohta ytlevad esivanemad, et Kingcome Inleti mäel on yks selline koht. Kui ronida yles sellesse paika, näeb kohta, mille nimi on Wakeman Sound (Wakemani heli). Nimi Vesi On Alati Vaikne Mu Ymber tuli mu emaliini pidi Mowochahtilt, kes oli tuntud kuulsa vaalapyydjana. Vancouveri läänerannikul on saar, mille ymber vesi alati mässab. Ja nad selgitasid mulle, et ma võin olla tuultepöörise keskpunktis, aga ma jään alati terveks ja ellu, sest minu ymber on vesi ikka vaikne.
***
Milline on põlirahva elu Kanadas? Kus te elate ja millist tööd te teete?
Põlismaalased elavad Kanadas suhteliselt vaeselt, kehvades majades, viletsa yhiskondliku kindlustatusega. Meie noortel on väga raske leida tööd. Enamik perekondi tegeleb tööstusliku kalapyygiga, osaletakse ka metsatöödel või mäetööstuses. Aga need tööstusharud on praegu välja suremas. Milles me näeme väljavaateid … Julgustame oma lapsi saama korralikku haridust. Olud muutuvad, aga need muutused on väga aeglased. Mina ise elan Fort Rupertis, Kwagu’li reservaadis ja töötan põhikohaga Kirde-Cosatis puunikerdustaidurina. Ryhma liikmete hulgas, millega Eestisse tuleme, on veel taidureid, õpetajaid, yliõpilasi ja turismitöötajaid.
***
Kes elavad reservaatides? Milline on elu seal?
Meie ryhma liikmed näiteks elavadki reservaatides koos oma perekondadega. Fort Ruperti reservaadis on elu rahutu, kuigi yhiskond on suletud ja me töötame põhiliselt koos vaid oma rahvaga. Aga me pingutame pidevalt, et parandada oma olusid – otsime võimalusi koolituseks, uute töökohtade loomiseks. Ja muidugi säilitame ning arendame oma elma pidustuste, potlach’ide ja tantsusyndmuste kaudu.
***
Mis on teie rahutantsu sõnum?
See on „Seedrikoore“ pyha talituse teine pool. Osa sellest on maja õnnistamine – pikk sissejuhatus mingile olulisele tegevusele. See on mitmeharuline ja keeruline nagu tootemipuu võra. Rahutalitust tehakse tänapäeval näiteks enne kylaliste saabumist. Aga algselt oli see mõeldud kahe pealiku lepitamiseks, kes olid tylis ja kes leidsid yhise keele just tantsu ajal.
***
Kas te ravite oma inimesi vanal viisil? Kas teie hulgas on ka tänapäeval ravitsejaid?
Me kasutame samu ravimtaimi, mida meie esivanemad tarvitasid, aga mitte väga suures ulatuses. Kui te mõtlete nõidasid, siis otseselt meie seas neid pole. Aga muidugi on inimesi, kes neisse siiani usuvad.
***
Kas indiaani elmas on ka halbade mõtete ja soovide saatmist, nagu näiteks aafriklaste woodoo?
Ei, mitte iialgi. Kui sa sisened Suurmajja potlach’ile või mingile pidustusele, tuled vaid hea sydamega, halvad mõtted-tunded jäta ukse taha.
***
Miks on tants teie elma tähtsaim osa? Miks just tantsu ajal kõnetavad ja õpetavad teid esivanemate vaimud?
Tants on meie pyhade kombetalituste kandev osa, see näitab meie pealikute järjekestvust, lugusid ja võimutunnuseid – näitab minevikku ja seda, milliseks oleme muutunud tänapäevas. Tants on kohustus, meie vastutuse kandmise viis.
***
Mille poolest indiaani elm erineb teistest rahvuselmadest, mis on siin ainulaadset?
Meie maailmavaade on mitte valitseda oma keskkonna yle, me oleme vaid osa omavahel seotud nähtustest. Me pole yle looduse, vaid selle yks osa.
***
Kuhu lähevad põlismaalased pärast surma? Kas teil on midagi paradiisi või põrgu sarnast?
Me usume, et need, kes lahkuvad sellest ilmast, lähevad aastapikkusele reisile teise ilma, et kohtuda me loojaga ja nende armsatega, kes on läinud eel. Paradiisi ja põrgut meile pole – need on kristliku kontseptsiooni osa.
***
Mis on indiaanlaste rahvustoit?
Me ei saa rääkida yhtsest toidust, sest kõigil erinevatel indiaani rahvustel on oma köök. Läänerannikul, kus meie elame, saame põhilise toidu merest – nii et siis kalad ja mereannid.
***
Mis on Kanada ja näiteks Lõuna-Ameerika indiaanlaste erinevus?
Ega polegi suurt erinevust. Me kõik oleme indiaani inimesed oma maadelt – oleme läbi teinud kolonialiseerimise ja pyyame vabaneda assimileerimise, repressioonide ning imperialismi käest.
***
Mida tahate öelda Eesti publikule?
Meie lavastus on võimalus heita pilk meie elmale nii, nagu see on tänapäeval. See on elm, mis pole hävinud, aga mida peab hoidma meie laste ja lastelaste jaoks. See on Kwagu’li rahva eneseteadvus – see on see, mis me oleme.
***
Kwakwaka’wakwi rahva loost
Kwakwaka’wakw rahvast, Kanada indiaanlaste kyladest, loonast, tavadest, tõekspidamisest ja rohkem kui poole sajandi tagusest vägagi masendavast hääbumisest – ajast enne, kui rahvas uue ärkamise leidis –, kirjutab Margaret Craven oma eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Öökull huikas mind“ („I heared the owl call my name“). Margaret Craven (1901–1980 oli Ameerika Yhendriikide kirjanik, tema raamatu tõlkis eesti keelde Victoria Traat.
Raamat on ääretult luuleline, väga loonatundlik ning paraku ka piisavalt kurb ja masendav. Craven kirjeldab vanade tavade hääbumist, vana keele kadumist ning noorema põlvkonna allakäiku ja kalduvust joomisele ning uimastisõltuvusele.
Allikas: KesKus