Iga natukese aja takka kajab avalikkusest läbi järjekordne halb yllatus – ametivõimude heakskiidul on taas ryystatud või „arendatud“ mõnda vana pyhapaika. Tihtipeale pole abi loodus- ega muinsuskaitsest, millelt on paika pyhaks pidanud inimesed naiivselt abi oodanud, kirjutas Ott Heinapuu ajalehes KesKus.
Palukyla hiiemäel suusatõstukeid ja muid ehitustöid lubav detailplaneering käis ära kyll riigikohtus, aga jäi jõusse. Suusakeskuse rajamine paistab suuresti olevat Kehtna vallavanema Kalle Toometi projekt, mis ei ole leidnud ei erainvestorite tuge ega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetust.
Põlva lähedal Rosma kylas võeti tee laiendamisel maha ristipuid, mille koorde tõmmatud ristid mälestasid kohaliku rahva esivanemaid ja uskumuse järgi rahustasid nende hingi. Maanteeamet möönis teadmatust.
Maardu hiiemetsast raius hiljuti suure tyki maha Pärnus registreeritud ettevõte Eremka OY, mille juhatusse kuuluvad Runo ja Tiiu Ruubel, Heiki Olviste ja Meelis Meigo. Muinsuskaitseamet lubas ja kohati jääb mulje, et tegi asja isegi kergemaks.
Ametnik tõmbab kõrvad lonti
Kui nyyd kokkuvõtteid teha, siis ametlikult ei ole väga palju muutunud. Ametnikud ja vahel isegi mõni minister võib kõrvad lonti tõmmata, ytelda: näe, läks nihu, ei teadnud, kole kahju. Kuid iga sellise korraga mureneb minu usk ametnike ja poliitikute siirusse ja teovõimesse. Mitu korda peab veel nihu minema? (Ah õige: Kehtna vallavalitsus ei kahetse, vaid sõimab hiiekaitsjaid ja eitab seda, et keegi yldse Palukyla hiiemäge eales pyhaks on pidanud. Aga see pole ka neist ilus.)
Õnneks on kyll algatatud looduslike pyhapaikade riiklik arengukava, mille komisjon on asjaga vaeva näinud ja olukorra vähemalt selgemaks teinud. Arengukavas ette nähtud tegevusteks – sealhulgas kaitsealuste hiiekohtade staatuse õiguslikuks ylevaatuseks ja nende olukorra tegelikuks ylevaatuseks – eraldati paraku kymme korda vähem raha, kui komisjoni arvates oleks tarvilik olnud.
Ka möödunud suvel riigikogus vastuvõetud ja tänavu aasta algul jõustunud uus muinsuskaitseseadus ei sisalda muudatusi, mis võtaksid looduslike pyhapaikade eripära paremini arvesse. Seda hoolimata asjaolust, et looduslike pyhapaikade arengukavaga seoses on tehtud ettepanekud muinsuskaitseseaduse parandamiseks selle kandi pealt.
Minus syveneb veendumus, et riiklikust kaitsest senisel kujul ei piisa. Muinsuskaitse, mille alla kuulub Maardu hiiemets, ja looduskaitse, mille alla kuulub Palukyla hiiemägi, on kõigiti vajalikud. Kui mitte muuks, siis annab see aluse riigiga vaielda, kuidas ja mil määral neid paiku kaitsta. Kas või kohtus.
Nii olulist asja ei tohiks jätta yksnes muinsuskaitseametnike või looduskaitseametnike asjaks. Tõsi muinsuskaitseameti peadirektor Agne Trummal pyhendus looduslike pyhapaikade kaitse parandamisele, kuid pärast tema traagilist hukkumist autoavariis 6. novembril 2005 on asjad tunduvalt vaevalisemalt edasi liikunud.
„Agne Trummal muutis eesti muinsuskaitse kvaliteeti, muutes kultuuriväärtuste kaitse inimsõbralikuks, abistavaks ja toetavaks – ikka eesmärgiga, et inimestele tunduks muinsuste kaitse oluline ja väärtuslik. Ta pidas tähtsaks, et kultuuriväärtuste kaitsmine ja järgmistele põlvkondadele pärandamine oleks inimeste sydameasi, mitte mingite formaalsuste täitmine,“ kirjutasid muinsuskaitseamet, kultuuriministeerium, muinsuskaitse nõukogu ja Tallinna kultuuriväärtuste amet Agne Trummali nekroloogis. Eriti Maardu hiiemetsa juhtumi valguses tundub oluline neid lauseid korrata.
Mida teha soomeugrilise pärandiga
Osalt on probleem selles, et looduslikud pyhapaigad ei pruugi muinsuskaitse tavamõtlemisega väga hästi sobida. Muinsuskaitset võib (aga ei pruugi) võtta kitsalt kui kunstiajalooliselt oluliste objektide kaitset, olgu need ikoonid või kirikud, millele lisandub arheoloogiliselt olulise ehk arheoloogide jaoks teaduslikult huvitava kultuurkihi kaitsena. Sealjuures kultuurkihi läbikaevamine võib ammendada arheoloogide teadusliku huvi.
Kultuurkihti ei pruugi olla paikades, mida kogukond on pidanud pyhaks, nii oluliseks, et seal põlvkondade viisi mingit majandustegevust ei ole, kuna see on kohalike tabude ja kommetega keelatud. Seega kitsalt arheoloogiliste kaevamiste korraldaja seisukohast ei pruugi olla kõik looduslikud pyhapaigad huvitavad.
Euroopa traditsiooni kuuluvat kunstiajaloolist pärandit hiiekohtadest ei leia, sest need pyhapaigad kuuluvad eesti kultuuri teise kihti – pigem nii-öelda idamaisesse, pärismaisesse, soomeugrilisse ossa. Hiiekohtade ja nendega seotud pärimuse kaudu suudan paremini mõista shinto-usku jaapanlasi (ja hulka nende tehtud multifilme), pyhadeks hiiekohtadesse kogunevaid marilasi ja udmurte.
Ristiusu ysna varakult vastu võtnud Lääne-Euroopas kipub säärane usuline pärimus jäävat pigem aastasadade taha. Samas Eestis võib seda tunda isiklikust kogemusest, vanade inimeste harjumustest ja teadmistest ning mõned kymned aastad või aastasada tagasi kirja pandud rahvaluuleteadetest Eesti Rahvaluule Arhiivis (neid teateid on ka aastakymneid trykitud ja nyydseks mituteist aastat veebi yles riputatud).
Hiis ongi muistne kaitseala
Looduskaitse seisukohalt võib looduslike pyhapaikade mõistmine olla isegi lihtsam kui muinsuskaitsja, keskaja kunstile keskendunud kunstiajaloolase või arheoloogi seisukohalt.
Näiteks Maardu hiiemets, millest osa maha võeti, on sanglepik ehk emalepamets. (Ei ole nii, et ainult tamm ja pärn oleksid eestlastele pyhad puud – pärimusteadete järgi võib pyha puu olla peaaegu mis tahes liigist – ilmselt on siin otsustav paiga ja iga puu enda vägi kui liigikuuluvus.) Sanglepahiiena võib Maardu hiiemets Maavalla Koja vanema Ahto Kaasiku jutu järgi Eestis olla ainulaadne. Ja just huvitavate ja tõenäoliselt ysna vanade liigikoosluste poolest võivad hiiekohad olla looduskaitseliselt väärtuslikud.
Denveri ylikooli keskkonnaajaloolane J. Donald Hughes kirjutas põhiliselt rännumehe Pausaniase reisijuhile tuginedes 2. sajandi Kreekat silmas pidades: „Kuna pyhasid hiisi oli sadu, oli nende pindala suur – vahest isegi nii palju kui kymme protsenti kogu metsa pindalast – ja nendes kehtivad tavad pidid olema olulised bioloogilise elurikkuse säilitamise seisukohalt, nii et need võisid toimida bioloogilise mitmekesisuse jaoks pelgupaikadena. Kuna palju pyhasid hiisi olid endiste yrgmetsade osad, mida oli kaitstud mäletamata aegadest saati, võiks arvata, et vähemalt osa algupärasest bioloogilisest mitmekesisusest oleks neis säilinud.“
Säärase seisukoha on omaks võtnud maailmakultuuri pärandiga organisatsioon UNESCO, asjaga on organisatsiooni ja Hollandi riigi toetusel põhjalikumalt tegeletud ka Indias. Tsitaat pärinebki UNESCO 1998. aastal kirjastatud raamatust „Conserving the Sacred for Biodiversity Management“, mis koondab kaks aastat väldanud uurimisprojekti ja Keralas toimunud rahvusvahelise konverentsi materjale.
Eesti kohanimed, mis sisaldavad elementi hiis (hiie- , murdeti ka näiteks iie-, iide-, ije-) on arheoloog Tõnno Jonuksi uurimuse järgi seotud juba muinasajal olemas olnud kyladega ning tõenäoliselt viitavad seega selliste kylade pyhapaikadele. Kui paik on olnud kogukonna kaitse all aastasadu, peaks see olema ka seal elunevate liikide ja koosluste poolest looduslikult erakordne ja vahest kaitsmist väärt.
See asi tahab muidugi lähemat uurimist, mida Tartu Ylikooli looduslike pyhapaikade keskus vähehaaval teeb. Asi läheks kiiremini edasi, kui selleks oleks rohkem raha. Aga kui ka rahastamisallikaid ei leidu, oleks kahju takkajärgi tõdeda, et nende ilmumise ajaks on hulk uurimisobjekte pöördumatult kadunud. Igatahes on ka teaduslikku alust suhtuda väga ettevaatlikult paikadesse, mille nimes esineb element hiis.
Hoiame hiitel silma peal
Aga mida siis teha, et vältida pyhapaikade ryystamist?
Radikaalroheline võimalus, mida ma ise ei poolda, on kokku kutsuda või tarvidusel välismaalt importida mõni ryhmitus, kes järgmisel korral fyysiliselt takistaks. Korra on midagi säärast tehtud Palukylas, kui rahvahulk vallavalitsuse tellitud buldooserit hiiemäele ei lubanud. Pärast ähvardas vallavavalitsus kyll mõnda koduhiie kaitsjat sellega, et nad peaksid buldooseri tellimise eest maksma, aga õnneks oli see ainult hirmutamine. Kui ka läheks trahvide maksmiseks või kohtukäiguks, siis võiks ryhmitus korraldada korjanduse.
Minu meelest veidi parem lahendus oleks rahumeelselt ja ennetavalt asjaga tegeleda. Tihtipeale tekitab arusaamatust ka inimeste teadmatus, tegelikult ei soovita teha kurja. Mitme huvitatud inimesega on viimasel ajal juttu olnud, et tuleks asutada hiiekohtade ja muude ajalooliste looduslike pyhapaikade kaitseks selts, kes võiks aktiivselt kogu aeg silma peal hoida metsaraielubadel, algatatud detailplaneeringutel ja muudel ametlikel syndmustel, mis mõnda pyhapaika ähvardada võiksid.
Seni pyhapaikade kaitsega tegelenud Maavalla koda on usuline yhendus, mille liikmeks ei pruugi iga ajalooliste pyhapaikade võimalik kaitsja usuliste veendumuste tõttu pyrgida. Keskkonnakaitsega tegelevatel yhendustel on omakorda märkimisväärne kogemus planeeringuvaidlustes, millest annaks palju õppida.
Ootan nii avalikult kui ka eraviisiliselt parima heameelega huviliste mõtteid, kuidas säärase hiite kaitse seltsi tegevus käima lykata.
Et rada ei rohtuks
Hiiemetsa mahavõtmisest ja puiduks myymisest palju mõistlikum viis majanduslikku kasu saada oleks osa pyhapaiku neist turismiobjektidena eksponeerida, pidades sealjuures kinni kõigist traditsioonilistest pyhapaikades kehtivatest keeldudest ja piirangutest.
Mõistagi tuleb siis silmas pidada, et iga pisem paik ei pruugi kannatada välja suurt rahva voogu. Samas on pyhades paikades alati käidud, nii et siin-seal on rohu sees inimeste jalgrajad. Sääraste radade rohtumine poleks mulle meeltmööda, samuti ei tohiks need väga palju laiemaks minna. Samuti tuleks vältida pindade asfalteerimist ja muid sääraseid jäledaid mullatöid pyhapaikadele liiga lähedal. Kes betooniga kaetud pyhadust näha tahab, võib minna Portugali F?tima linna, kus tohutu asfaldi- ja betooniväli ymbritseb kuuldavasti 1917. aastal toimunud Neitsi Maarja ilmumisele pyhendatud kirikut.
Arvestades, et maal elab palju vähem rahvast kui mõni inimpõlv tagasi, olekski pyhade paikade paremaks mäletamiseks tarvis rohkem kaugemalt käijaid, kes aitaksid mälestust säilitada ja kohalikegi jaoks ehk rohkem vääristada.
Kuid siiski on ilmselt tarvilik looduskaitseliselt kavandada pyhapaikade näitamist, nii et õrnemad kohad kannatada ei saa. Siin võiks õppida Austraalia kogemusest, kus viimasel ajal arvestatakse sealseid looduslikke pyhapaiku turistidele näidates neid paiku usuliselt oluliseks pidavate kohalike aborigeenide kommete ja tavadega.
Retk tuhande aasta taha
Kui pyhade paikade kylalistele näitamise asja ärina ajada, tuleks seda pigem pakkuda erilise teenusena – umbes nagu linnuvaatlust või karujahiluba, meelitades tõelisi pyhendunud huvilisi yle kogu maailma, kes midagi kylaskäigust ka meelde jätaksid.
Meka ega Santiago de Compostela taoliste palverännusihtkohtadega ei suuda Eesti pyhapaigad võistelda, aga meie maal paikneb kyll rahvusvaheliselt olulisi kultuuriväärtusi – või siis väärtusi kultuuri ja looduse piirimailt, mis võivad näidata, et loodus ja kultuur polegi lepitamatud, et tõeline kultuur võib loodusega hästi ja tasakaalustatult läbi saada.
Lääneeurooplasele võib Eesti hiiekohtade ringretk tähendada sama hästi kui reisi ajas muistsetesse paganlikesse aegadesse, retke tuhande aasta tagusesse aega sakslasele või inglasele või kahe tuhande aasta taha itaallasele või kreeklasele. Nyydsel ajal, kui ristiusu tunnistajate hulk Õhtumaal yha väheneb, võib selline kogemus olla emotsionaalselt oluliseks muutuda yha rohkematele õhtumaalastele.
--
Igayks, kes tunneb, et hiiekohtade ja muude pyhapaikade saatus teda puudutab, võiks õppida tundma oma kodupaiga, päritolupaiga või endale muidu olulise kandi pyhapaiku.
• Valik tuntumaid pyhapaiku yle kogu maa ja asjalikku juttu nende kohta on kättesaadav Eesti Instituudi kodulehekyljelt: http://maatundmine.estinst.ee – hea koht päris alustuseks.
• Varraku kirjastusel ilmus hiljuti Marju Kõivupuu ylevaatlik raamat „101 Eesti pyhapaika“, mis annab laiema valiku yle Eesti.
• Maavalla koja kodulehekylje www.maavald.ee alajaotusest „Hiis“ võib leida palju huvitavat ka oma kodukandi pyhapaikade kohta. Lisaks igasugu muud tarkust.
• Valdade kaupa saab arheoloogiamälestiste hulgast kaitsealuseid vanu pyhapaiku otsida kultuurimälestiste riiklikust registrist http://register.muinas.ee/?menuID=monument – see tahab kyll kannatust, kuid täpsema huvi korral väga asjalik allikas.
• Kui mõni kaitsealune pyhapaik ette jääb, võid seda pildistada ja pilti lahkelt teistele vaatamiseks ja kasutamiseks jagada. Selle eest võid auhinna saada. Uuri lähemalt: http://wikilovesmonuments.ee
Artikkel ilmus ajalehes KesKus
Kuva: Raielank Maardu Hiiemetsas