Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Just siis jääb piir elavate ja surnute vahel õhukeseks ja meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge saab kokku. Ysna samal viisil on hingedeaega mõistnud looderanniku inidiaanlased. Yle tuhandete kilomeetrite ning kymnete tuhandete aastate jagame sama tarkust. Usk inimese hinge ja hingedeaega on meie maal elanud sama kaua kui inimene, kirjutas Ahto Kaasik Maalehes.
Kuidas kõnelda hingedest ajal, mis väärtustab peamiselt elu ainelist poolt? Kuulakem, mida kõnelevad esiemad ja –isad meie oma keeles.
Iidvanas kuldnaise laulus on hing yks neid olulisi asju, mida on vaja, et muuta kuld elavaks. Hingeta pole elu. Seda lugu on laulnud naised põlvest põlve Maavallas, hõimurahvaste juures ja kaugemalgi.
Meie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui midagi on väga valesti, ajab see hinge täis. Suur ylekohus lõikab hinge. Hing võib valutada, kurvastada, igatseda, olla surutud, tunda hingeahastust ja hingepiina. Hing võib olla myydav, kadunud, eksinud ja õnnetu. Vahest ei anna hing asu. Kui miski on hingel, hing on raske ja vaevas, tuleb hinge puistada, hingelt ära rääkida. Siis muutub hing kergemaks.
Õnneks võib inimese hing olla ka rõõmus, õnnelik, ilus, uhke, truu, õilis ja suur. Õnnelik inimene leiab nii hingesugulase kui ka hingerahu. Kui me tahame või teeme midagi päriselt, siis ikka hingega ja kogu hingest. Kui miski meid jäägitult puudutab, siis hingepõhjani. Hingesoppides aga võib peituda asju, mida aimab yksnes hingepeeglist, silmist.
Mõnikord tuleb hingeldada, miski matab hinge või jääb hing kinni. Suisa hingetuks võib mõni asi võtta, eriti kui oled seda yhe hingega teinud. Aga inimene peab hingama, hinge tagasi tõmbama ja hingamispäevagi pidama.
Yksnes hingamisest ka ei piisa hinge seeshoidmiseks, ihu ja hingega nagu oleme. Kindlasti on vaja võtta sööki-jooki hinge alla ja midagi peab ka hinge taga olema, ykskõik kui visa su hing poleks.
Vahest liigub ringi hingepyydjaid, kes tahavad viia su hinge kellegi hingekarja. Hingekarjased ei armasta vabasid hingi. Eestlase hing jälle pole karjaloomaks syndinud.
Kui sa pole osanud õieti oma ihu ja hinge eest hoolt kanda, jääd hingitsema, hing nööriga kaelas. Lõpuks vaagud hinge ja ysna lõpuks heidad hinge. Ja ongi hing väljas.
Aga sellega pole veel kõik. Kusagil on su hingepuu, hingelind ja hingeputukas. Ja hingede ajal ning jõuludel tuleb su hingeke taas kodumaile omakseid vaatama. Kui sul veab, usuvad su omaksed hinge, ootavad ja võtavad sind esivanemate kombel vastu, pakuvad syya ning panevad köetud sauna lavale valmis vee ja viha.
Nii on lood maakeelt kõneleva ja maakeeles mõtleva inimesega. Kui ta just hingetu pole.
Mitte yksnes inimesel pole hing. Hingeõhk käib sisse-välja igal hingelisel olendil. Targad jahimehed teavad, et lastud looma juures tuleb veidike rahulikult oodata, kuni selle hing on välja läinud.
Maa ja kivid hingavad kevadeti. Rahvakalendris on lehekuus maahingaus, maa hingamise päev ehk maaema synnipäev. Nii suur pyha, et rohi ei kasva ja lind ei tee pesa.
Kas esivanemate tarkus veel kõnetab meid?
1990. aastate esimesel poolel uuris Eesti Põllumajandusülikool lõunaeestlaste hingeelu. Selgus, et 65% neist usub, et puul on hing. Sama palju oli taimede hinge uskujaid eelmisel aastal Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonna korraldatud yle-Eestilises uuringus. Samuti selgus sellest, et 43,9% eestlastest usub, et esivanemate hinged võivad meid kylastada ja kaitsta. Tervelt 51% eestlastest pidas aga omaks maausulist usutnnistust: „Pean pyhaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgin võimalusel vanu rahvausu kombeid”.
Esivanemate tavade järgijaid on tegelikult veelgi enam. Jaanitule tegemine, munapyha pidamine, koduste jõulude tähistamine, vastlapäeval liulaskmine jpm maausulised tavad on omased enamusele meist. Muidugi, sarnaseid tavasid järgitakse mujalgi. Siin, Maavallas lähtuvad need aga maarahva põlisest tavandist.
Teoloog Tõnu Lehtsaar on kirjutanud, et inimene samastab end sellega, mis on talle pyha. Mitte yksnes Maavalla kagunurga ristipuudega pole köidetud põlismaalaste hinged, vaid ka kõigi teiste põliste looduslike pyhapaikadega. Palukyla Hiiemäe, Maardu Hiiemetsa, Ebavere ja teiste looduslike pyhapaikadega on yhenduses meie hinged. Esivanemate pyhapaikades toimuv puudutab meid vahetult ja isiklikult.
Nyyd, kui kymned ja kymned põlved esivanemaid on kodus käimas, kerkib tungivalt meelde kysimus: kuidas me hoiame nende, meie ja järeltulevate põlvede hiisi? Kuidas hoiame Palukyla hiiemäge, Ebavere hiiemäge, Panga panga hiit, Maardu Hiiemetsa, Taevaskoda ja kõiki neid teisi, mida ähvardab häving ryvetamise või unustamise läbi? Mida teeb iga põlismaalane, mida teeb iga õpetaja, ärimees, poliitik või ametnik selleks, et hiied oleksid hoitud ja saaksid rahus kasvada?
Tänavu kevadel korraldatud avaliku arvamuse uuringus kinnitas 70% eestimaalastest, et hiite ja teiste ajalooliste looduslike pyhapaikade hoidmine on tähtis või väga tähtis. Äsja jõudis eesti keeles eesti ametnike kätte looduslike pyhapaikade haldamise rahvusvaheline juhend, mille Eesti riik 2008. aastal heaks kiitis. Meil on pyhapaikade näol hindamatu väärtusega pärand, eesti rahvas peab pyhapaikade kaitsmist tähtsaks ning nyyd on ametnikel ka täpsed suunised selle jaoks.
Hingede päevadel syytavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste kalmudel kyynlad. Paljud põlisrahva aate kandjad viivad tule ja annid ka vanadele kylakalmetele ning hiitesse.
Põlisrahva jaoks on hingede aeg vaikne ja rõõmus aeg. Kui hingi hästi vastu võtta, on nende kylaskäik õnnistuseks perele ja kodule, rahvale ja maale.
Vaikset hingedeaega!
Ahto Kaasik
Maavalla koja vanem