Anneli Ärmpalu-Idvand, MTY Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi president
Sageli kutsutakse ajakirjanduses eksitavalt maalammasteks tokerja villaga ristandeid, kelles kõikide tõugude verd ja kelle kohta varem öeldi lihtsalt pussakas. Maatõug on väge täis mõiste nagu isamaa või emakeel, seda ei tohi vales tähenduses pruukida.
Eesliide „maa“ tähendab tõuaretuses hoopis kohalikku põlist tõugu. Eestis on maalamba olemasolu teadusuuringutega tõestatud.
20.10. Maalehes kirjutas ajakirjanik Ülo Kalm eesti maalammastest kui pussakatest, kes ei anna villa ega liha. Tegemist on tõelise maalamba identiteedi vargusega, mis loodetavasti on toime pandud asjatundmatusest, mitte erapoolikust huvist võimendada nende häält, kes näevad maalambas ohtlikku konkurentsi peavoolule – lihalambakasvatusele.
Näib, et maalambaks peetakse iga lammast, kes maal elab ega vasta enimlevinud tõugude kirjeldustele, ehk siis tõutut lammast. Paraku on aga maalambalgi nagu igal teisel tõul kindlad tunnused, mis erinevad oluliselt nõukogudeaegsetest pussakatest.
Kes siis on need lambad, keda asjatundmatult eesti maalammasteks peetakse? Tegu on tavaliste ristandlammastega, kellel nii eesti tumeda- kui valgepealise ja sedamööda ka maalamba verd sees ning sageli veel nende paljude tõugude oma, kellega viimased aastakymned eelpoolmainituid on ristatud (loe: rikutud). Sageli on need lambad omavahel suguluses, parasiitidste puretud ja kehvas seisundis. Kõik see moonutab ka tõulamba välimust oluliselt, saati siis veel tõutu oma.
Kahjuks leiavad nende lammaste omanikud pärast maalamba kui mõiste taaskasutusele tulekut 2001. aastasl nii ajakirjanduses kui lambakasvatuses, et just see nimi passib ka nende lammastele. Varem olid nad lihtsalt pussakad. Õigluse huvides jäägu pussakas ikka pussakaks ehk siis kohases loomakasvatuskeeles – ristandiks, mitte ärgu muutugu maalambaks.
Maalammas on tõug, mitte suvaline ristand. Eesliidet „maa“ kasutatakse kohalike põliste tõugude puhul, kellest on hiljem aretatud tootmistõud, kuid kes on ka säilinud iseseisvatena.
Maatõud on tänapäevases loomakasvatuses geneetilise vara säilitajad ja elurikkuse tagajad. Maalamba näol on lisaks mitmekesisele villale, ilusale karusnahale, maitsvale lihale, vähenõudlikkusele ja vastupidavusele tegu meie elmapärandi ja põlise talumajanduse väärtustamisega.
Eesti maalamba algpkarja olemasolu on kolme uuringu käigus teaduslikult tõestatud (vt Eesti Loodus 10/2009) ja nende järglaskonda on kihnu karja osas juba säilitusreeglitele vastavalt peetud. Tegelikult on eesti maalambad vaid need 600 uuritud lammast ja kõigi muude lammaste kohta seda nime tarvitada on eksitav ja asjatundmatu.
Siit tekib järgmine kysimus: miks siis ei ole selle tõuga ymberkäimine ametlikult sätestatud ja tema nime kasutus asjakohane nagu iga teise tõu puhul meie riigis ette nähtud?
Seda kysimust on kihnu maalambakasvatajate selts esitanud nii põllumajandusministeeriumile kui veterinaar-ja toiduametile juba 10 aastat. Nõuetekohaselt vormistatud taotlused tõu tunnustamiseks (tõuraamatupidamine, jõudluskontrolli läbiviimine, tõu säilitamine) on esitatud korduvalt. Seltsi vastavat ligi 100lehekyljelist materjali maalamba teaduslikust tõestusest ja ajaloolisest järjepidevusest, tema kui iseseisva ja seaduses sätestatud nõuetele vastava tõu olemasolust pole ykski ametnik tõenäoliselt läbigi lugenud, rääkimata sisulise aruteluni jõudmisest. Juhtiva ametniku Hendrik Kuuse nõuanne on lakooniline: „Eks kaevake kohtusse!“
Kas tõesti tuleb kohtutee jalge alla võtta selleks, et põllumajandusministeeriumi ja veterinaar- ja toiduameti tõuaretusametnikud vaevuks oma haldusala põhilist, põllumajandusloomade aretusseadust, rakendama nii, et see oleks tõepoolest kooskõlas säästva arengu seadusega, mis kohustab EL liikmesriikides kaitsma elurikkust ja geneetilist vara võimalikult iga tõu ja sordi tasandil?
Kymne aasta eest Kihnust maalambaga alustades ei osanud aimatagi, et oma maa põlise tõu taastamisest saab niisugune Kolgata tee, mille käigus näed, kuidas seaduste uhked seletuskirjad ja õilsad eesmärgid on tegelikkuses vaid sõnakõlks, riigipalgalised ametnikud saamatud ja ebaprofessionaalsed ning peavoolule – lihalambakasvatusele alternatiivi pakkudes nähakse sinus ohtlikku võistlejat.