Vanadel eestlastel oli kogu maailm täis haldjaid, hingi ja jumalaid, kellele tehti kingitusi ja kelle poole palvetati. Ikka selleks, et nendega nagu naabrite või sõpradega häid suhteid hoida ning häda korral abi paluda, kirjutas Postimehes Elina Randoja.

Kuigi metsa- või veejumala kummardamine tundub moodsale eestlasele totter, käivad paljud meist just metsas või pargis suurte puude keskel esivanemate kombel mõtteid kogumas või puhkab pea rannas merd vaadates.

Ohverdamist ei ole samuti ära unustatud, lihtsalt kohad on muutunud. Vanasti visati oma and allikasse või asetati kivile, tänapäeval lendavad myndid purskkaevu või nagu tartlastel kombeks, kinnitatakse talvel jääskulptuuri kylge.

Pikemalt kirjutab Tartu Postimees