8.-19. porikuud toimus Indias Hyderabadis elurikkuse alane rahvusvaheline nõupidamine (bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni konverents), kus räägiti ka looduslikest pyhapaikadest kui elurikkuse säilitajatest.
Syndmusele olid kogunenud mitmete riikide poliitikud, kes murdsid pead selle yle, kuidas kaheksa aasta jooksul yleilmset looduskaitsealade võrgustikku suurendada 12%-lt 17%-ni. Yheks lahendusena pakuti välja võtta kaitse alla need pyhapaigad, mida praegusel hetkel säilitavad põlisrahvad. Nii saaks kahekordistada looduskaitse alla olevaid maid.
Pyhad alad pole olulised mitte ainult elurikkuse poolest, vaid hädavajalikud ka kogukondade kaitsmiseks. Näiteks võib siinkohal tuua Etioopia metsas elavad ðamaanid. Äärealadel elavate põlirahvaste seas on usk ja vaimne side maaga väga oluline. põliselt ongi looduslikud pyhapaigad alad, kus kohalikud inimesed saavad suhelda oma jumalatega. Tänapäeva noored aga sageli ei tunnista neid kohti. Mõnel pool on hakatud neid kohti pidama hoopis saatanlikeks ja deemonlikeks. Looduslike pyhapaikade väärtus seega väheneb ja kahaneb ka inimeste seos loodusega.
Aasia ja Aafrika esindajad rõhutasid, et nende looduslike alade, mida kogukonnad on ammu pidanud pyhaks, tunnustamine võib aidata luua usaldust põlisrahva ja looduskaitse yhenduste vahel. Põlisrahvas tunneb sageli, et nende vajadused ja soovid jäävad tähelepanuta. Oluline on, et rahvusvaheline yldsus hindaks samaväärselt looduslikele pyhapaikadele põlisrahvaste õigusi ja teadmisi. Valitsema peaks koostöö, nendele aladele ei saa läheneda ainult teaduslikult. Koostöö põliskogukondadega võib mõjutada rohkemat kui ainult kaitseala. Näiteks jahipidamistavade puhul Indoneesia saartel arvestatakse otsuste tegemisel aina enam kohalike elanike sõnavõttude ja teadmistega. See aitab säilitada elurikkust, kuna põlisrahvas teab väga selgelt oma piire ja pyyab jahti pidada nii, et loodus suudaks taastuda.
Bas Verschuuren on Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) asjatundja kaitsealade kultuuriliste ja vaimsete väärtuste alal. Tema sõnul on looduslikel pyhapaikadel kohalike inimeste jaoks vaimne väärtus. IUCN otsib võimalusi toetamaks kohalikke elanikke, et säilitada ja kaitsta looduslikke pyhapaikasid, mis omakorda aitavad hoida elurikkust. Verschuuren tõi looduslike pyhapaikade kaitsmise hea näitena esile Eesti, kus riikliku arengukava toel on alustatud pyhapaikade kaardistamist ja andmekogu loomist.
Elurikkuse alane rahvusvaheline kokkulepe allkirjastati 1992. aastal Brasiilias Rio de Janeiros ning tänaseks on sellega yhinenud 200 riiki. Leppe eesmärk on pyyda säilitada elu mitmekesisust Maal.
Allikad:
Usutlus Bas Verschuureniga: Responding to Climate Change
Tõlkis ja uudise koostas Meriliis Kotkas