Illus om kaia, ku koolilatsõl om pään uma kihlkunna värven myts vai kaalan pruntsitriibu-sall, kirotas Uma Lehes rahvaperimyse uurja Kõivupuu Marju.
Eesti ja tuu seen võru rahvas om olnu kyländ hää rahvaperimyse korjaja. Meil omma Õuruupa yte suurõmba rahvaluulõ- ja vanavarakogu. Noist suur jagu om huviliidsi jaos Internetti pantu: kirjapantut perimyst ja arhiivimatõrjaalõ digiteeritäs ja antas niimuudu ka rahvalõ tagasi.
A mullõ paistus, et mi rohkõmb korjami ja hoiami umma rahvaperimyst arhiivõn, vähämb pruugimi. Tiidmiisi mi perimysest tarvitas kyländ ahtakõnõ tsõõr huviliidsi. Suurõlõ rahvalõ rahvaperimysest väega pall’u vällä ei paistu. Paistus, et umavaihõl tetäs kuuntyyd ka vähä.
RMK on hulga vaiva nänny: märkny maaha luudusratu, tenny hirmilusit puhkamiskotussit.
A teedyse-tahvliid yles sääden võinu RMK kylh rohkõmb vaiva näta ja kyssy as’atundjidõ käest, kas seo puu vai kivi kostilõ ka paigapäälist perimust teedä om.
Mitte panda Lõunõ-Eesti pedäjepuu manu Põh’a-Eestist perit pyha lõhmussõ pildi, nigu Harglõ kihlkunna Tsirgu- ja Tellingumäe pedäjega om tettty.
Perimystekstest arrusaaminõ om ka umaette tiidys, sääl levvys nii hääd kraami ku tõnikõrd ka petyskaupa.
Omma siski edimädse ilusa märgi tuust, kuis võinu umma suurt rahvaperimyst, kirivit rahvakirju rahvalõ kaemisõs vällä panda.
Mulgimaal, a no ka Mooste mõisan omma värmidy bussi uutmisõ var’oalodsõ uma kandi rahvusvärve ja kirjuga.
Tuu om sääne asi, mis taha-i väega pall’u rahha – mõnõ purgi värvi iks lövvät. Värvjit piä-i kah firmast palkama. Ku näytyses koolilatsilõ opada, kuis bussi uutmisõ putkat uma rahvarõivamustriga värvi, sis om sääl mitu hariduslist, teedyslist ja eski kasvatuslist mõtõt man.
Ku lats om poodiussõ vai bussi uutmisõ putka är värvny, lää-i tä tuud perän lahkma. Ku lats nakkas putkat värvmä, saa tä teedä, mändse timä kodukandi värmi omma ja opp tegemä säänest tyyd, midä tä inne ei olõ tenny. Rahvusmustrin bussiputka tege meele rõõmsambas ja tuu kant paistus esimuudu vällä.
Rahvusmustrit saa pruuki viil mitund muudu, nii et tuud hää kaia om.
Näytyses lask’ Taheva vald tetä poolõ Harglõ kihlkunna kaardi ja tuu om rahvarõivaprundsi triipõga ilusas tett.
Sammamuudu saa kyländ väiku raha iist tetä ilusas paigapäälidse poodi. Poodi värvmise man võinu ju kah paigapäälist värvikombinatsiooni pruuki.
Ma märgi, mis mu jaos muutus, ku ma sõida tuu pruuni sildi «Harglõ kihlkund» (vai määnegi muu kotus) alt läbi. Mis om sääl tõisildõ? Kas om silt sildi hindä peräst vai ku ma sõida yle piiri, sis kaes mullõ midägi vasta, mis tõtõst tege tuu paiga esierälidses?
Viil saa uma kandi kirju inämb pruuki rõividõ man. Maalatsõ käävä bussiga kuuli, talvõl om vaia nigunii lämmält rõivilõ panda. Nii võinuki maakooli latsilõ tetä kampsi vai vesti, mis omma uma kandi rahvusmustrin – tuu and uma kooli tundõ. Vai rahvarõivaprundsi triipõga mytsy. Noid võinu kuta vanõmba inemise, kiä nigunii kudava kindit vai sukkõ.
Tuujaos ei olõ vaia väega suurt rahha ja või-olla saa tetä hoobis hää tahtmisõga, mis umakõrda köyt kokku vana ja noorõ. Lats hoit umma kampsi vai mytsy parõmbidõ, ku tä tiid, et tuu om vanaimä koetu.
Kylärahval om jälleki illus kaia, ku latsõ läävä kuuli ja näil om uma kihlkunna värven myts vai sall – õkva tiiät, et uma kooli latsõ!