Äsja ilmus eesti keeles Guatemala kitšee põlisrahva luuletaja Humberto Ak`abal-i luuleraamat Ega kivid ole tummad.

Kitšeekeelsed luuletused maakeelde ymber pannud Maris Kilk kirjutab raamatu  järelsõnas:

„Kitšee poeet Humberto Ak`abal syndis 1952. aastal Guatemala kõrgmägedes, põlises Momostenango kylas, kus ta elab ja kirjutab tänini. 1980. aastatel valminud esimeste luulekogude käsikirjad ei leidnud kodusõja tingimustes ja kitšeekeelseina pikka aega kirjastamisõigust. Alates 1990. aastast on aga Ak`abalilt ilmunud 15 luulekogu ja 12 isiklikku antoloogiat. Talle on omistatud mitmeid rahvusvahelisi luuleauhindu, tema loomingut on tõlgitud prantsuse, inglise, itaalia, saksa, hollandi, portugali, katalaani, rootsi, heebrea, jaapani ja ungari keelde. Käesolev valikkogu on esimene katse tutvustada Ak`abali luulet eesti keeles.

Algupärandis nii kitšee- kui hispaaniakeelne luule kõlab meile ehk ootamatult koduseltki. Ak`abal vaikib enam, kui kõneleb. Ta seisab tunnistajana oma rahva loost ja elujõust. Tema kõne kõlab looduse keelena, mis kunstliku keerukuseta on täpne ning peenelt kujundierk. Keel ja elu segunevad loomulikkuses, lastes tunda, kuidas sõna on sama reaalne ja päris kui välgusähvatus või kypressisalu lõhn. Nagu mõne taia mõjul, mis teritab taju, puhastub ilu- ja igatsustunne: kõik jõuliselt raske oleks siitmaalt liiast. Ak`abali metafoorid mäletavad yrgset eluyhtsust ning vormivad lõhutud maailmast taas terviku. Seesugust metafooridelt rikast väljendust ei tule uuemas ladinaameerika luules kahjuks just sageli ette. 

On hõisatud, et lõpuks ometi yks tõeline põlismaalane Ameerikas, kes kirjutab! Nõnda tõlgib Ak`abal meile kontinenti, mida paljud armastavad, ent vähesed mõistavad. Kitšeekeelne luule asub kõnelusse valitseva keskusliku elmaga, mis sajandeid on mugavalt monoloogi pidanud ning oma dialoogi ootel partnerit massiliselt hävitanud. „Perifeerne” mõte ja mateeria seevastu elab ja kõneleb Ak´abali luules selgelt nagu vesi ja kõlavalt kui kosk – nõnda kui looduses, on kõigel hääl ka tema loomes. Ja selle hääle annab autor tagasi oma kylale.

Mõistmiseks on vajalik tõlkida, tõlkimiseks aga mõista – läänekeskse universaalsususu kiuste kohandada korraks vaatapunkti, et kauge keele „võõras” tõelusetaju võiks kõnetada meid ka emakeeles. Ning mine tea, ehk sisendades austust „teise” vastu, lasta tõelisemalt näha ennastki.

Mõni luuletus lubab kogeda hoomamatut – luulet. Nagu tuul, puhub luule, millal tahab: kuskil teda on, teisal mitte. Sedasorti luulet on raske „välja mõelda”. Ak`abali väljenduse juures ongi nauditav just see tulemine „kusagilt mujalt”, too kummastav side „millegi suuremaga”. 

Autori sõnade taustal kõneleb katkematult kitšeede pärandkultuur ja põline omailm, ning ta enese pingutus ajada pärl pärli haaval niidi otsa emapiimaga päritut kergitab lugeja tänutunnet veelgi. Ak`abal tarvitab kohalikku kõnekeelt ja selle kujundlikku võlu, samal ajal seades meid kesk vana ja pyha ilmaruumi, kus sõna on palve ja luuletus taig. Kõiges on hoomata kohalolu.

Ak`abal, kelle nimi kitšee keeles tähistab koiduvalgust, laseb lugejagi pilgul hetkeks selgineda ning näha elu olulisi avaldusi ja teisenemisi sealtpoolt vaadates, maiade kõrgmaastikult, põlispuude ladvust, kus juurtega rahvas vahel linnuna lendab. Tundlikes kujundites annab Ak`abal edasi midagi ydini olemuslikku, ning teeb seda meelega nägu päikese poole: ausalt ja sydamega.

Tugeva algupära ja lihtsa keelega vormib autor elavat ennast ja, nagu ta isegi tõdeb, „sõnad kasvavad”. Momostenangos koidab, kui kõneleb Humberto Ak´abal: „Päev seob lahti / öö seatud sõlme / ja valgus pääseb valla”.

Kitšeedelt, vallutuseelse Ameerika põlisrahvalt on eesti lugejani varem jõudnud 1999. aastal Ruth Liase vahendusel pyhade loomismyytide kogu „Popul Vuh“.“

Raamatu andis välja kirjastus Ji.

Kuva: Humberto Akabal, Wikipedia