Marju Kõivupuu

Hiiumaa Pyhalepa kivikangur sai kohalike inimeste eestvõttel uuendatud teabetahvli

Maastiku kujunemine ajaloolist mälu kandvateks paikadeks synnib nimetamise ja konkreetse märgistamise kaudu ning suulise traditsiooni abiga (Siikala 1998 et al).

Sygiskuu 15. päeva pärastlõunal kogunes Hiiumaal kenake hulk inimesi kohaliku vaimuelu edendaja Tõnu Otsasoni eestvõttel Pyhalepa Pyha Leppe või Põhilise Leppe nime all tuntud kivikangru juurde. Avo Tamme torupillihelide, teemakohaste sõnavõttude ja yhislaulmise saatel avati pidulikult kivikangrut tutvustav uuendatud teabetahvel.

Paika tuntakse ka Otimäena; toponyymid „Pyha Leppe“ või „Põhilise Leppe“ on tuletatud ilmselt Pyhalepa omaaegsest nimekirjutusvormist Pyhaleppe. Pyha või Põhilise Leppe kivid võeti ainulaadse pärimusmälestisena looduskaitse alla 1962. aastal. Sealsamas asub pronksiaega määratud kalmekoht ning seetõttu on ta võetud kaitse alla ka kui areholoogimälestis.

Vägev kivikuhjatis, mille läbimõõt ulatub 18 meetrini ning mille kõrgust on mõõdetud 2,5 - 3 meetrini, on yks eriilmelisemaid meie ajalooliste looduslike pyhapaikade hulgas – pyhaks peetud kivid eesti rahvatraditsioonis on yldjuhul yksikobjektid, kas siis suuremad või väiksemad rändrahnud. Pyha Leppe kividel kasvab erinevad sambla- ja samblikuliike, kivide vahelt sirutavad rohelisi lehti päikese poole kivi-imarad – Pyha Leppe kivikangur on neile turvaliseks koduks.

Rahvajutte, kuidas ja miks kivikangur on tekkinud, on erinevaid. On arvatud, et tegu on muistse hiiekohaga, kus sõlmiti tähtsaid leppeid ja peeti jumalatega aru. Räägitud ja kirjutatud on sedagi, et kivikangur võis olla Pyhalepas see koht, kuhu meresõitjad ammustel aegadel enne ohtlikule reisile minekut merejumalate meeleheaks õnnekivi tõid, kuigi kivid ise on päris kopsakad (keskmine läbimõõt tubli meeter) ja nende kohaletarimine näikse nõudvat vägimehe rammu. Mõnede arvates tähistab kivikuhjatis hoopis Põhjala kuninga Ingvari hauda. Ingvar langenud Eestis 600. aasta paiku ja olla maetud kusagile Kivi (Stein) nimega tähistatud paika. Teise loo kohaselt tekkinud kivikuhjatis hoopis sellepärast, et parun von Ungern-Sternberg (1744 - 1811) yritanud egiptlaste eeskujul Hiiumaale pyramiidi ehitada, kuid ettevõtmine jäänud miskipärast katki

Mattias Johann Eiseni kogust pärineb järgmine yleskirjutus kõnesoleva kivikangru kohta:

Rahvas teab mitmesuguseid jutte kivihuniku kohta. Yhe järele tahtnud kord vihane Vanapagan Pyhalepa kirikut ära hävitada. Ta katsund kiriku pihta kiva loopida, kuid need kukkund enne maha ning neist moodustund Otimägi. Teine jutt kõneleb, et teoajal ("Siberi Ungru ajal", umb. 140 a. tagasi) kuri kubjas lasknud teolistel need kivid põldudelt kokku kanda. Rahvas teab ka kellegist taanlasest, kes hunnikut käind uurimas ja selle päikesejumala ohverdamiskohaks olevat pidand. Niisugune jutt on säält ka rahvasse tunginud. Arvatavasti on see pronksiaja haud. Selliseid kohtame Soomes ja Rootsis. E 54024 < Pyhalepa khk., (1923).

Kui suuremaa rahvas muretseb pyhade puude ja pyhade hiiesalude saatuse pärast, sest metsade majandamine ei järgi sugugi mitte alati häid tavasid, siis meretagune rahvas valutab sydant pyhakivide saatuse pärast. Väikesadamate taastamine ja ehitus vajab ehitusmaterjali ning nii mõnelegi maaomanikule on kivide myyk täiendavaks sissetulekuallikaks. Kuuldavasti maksvat kantmeeter kive hiidlaste maal 20 eurot.

Rahvapärimus teab kõnelda, et kes pyhadelt kividelt sammalt katkub, selle käsi ei saa hästi käima ning sedagi, et kui kord on juba pyha kivi juures yhiselt einet võetud, ootab paigahaldjas aasta pärast inimesi tagasi. Pyhalepa kivikangur ja seal asunud esiajalooline kalmistu väärib hoidmist ja mäletamist nii meie endi kui ka tulevaste põlvede pärast. Taaskohtumiseni aasta pärast!

Kuvad: Marju ja Martin Kõivupuu

Lisateavet ja kirjandust

M. J. Eisen. Esivanemate ohverdamised. AS Mats, 1996.

M. Kõivupuu. 101 Eesti pyhapaika. Tallinn, Varrak 2010; lk.

Laugaste, E., Liiv, E. Muistendid Vanapaganast. Tallinn, 1970, lk. 65, 447. Samas ka R.Viidalepa foto, lk.151.

Mäeumbaed, V., Rebassoo, H.-E. Hiiumaa. Siin- ja sealpool maanteed. 1973, lk. 8.

A.-L. Siikala. Kuuluvuspaigad: ajaloo taastootmine. http://www.folklore.ee/tagused/nr26/siikala.htm, 22. 09. 2012

EELIS: http://loodus.keskkonnainfo.ee/WebEelis/infoleht.aspx?obj=yrg&id=-176751081;
20. 09. 2012.

Eesti entsyklopeedia: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/p%C3%BChalepa1

Pyhalepa valla vaatamisväärsused: http://www.pyhalepa.hiiumaa.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=23&Itemid=44; 22. 09. 2012

Puhka Eestis: http://www.puhkuseestis.ee/vaatamisvaarsused?sightseeing_id=279, 20. 09. 2012.

Tuletorni ring. Veel yks võimalus tutvuda Hiiumaaga: http://www.hiiumaa.ee/tuletorn/tuur/kivid.html; 13.12. 2010; http://www.hiiumaa.ee/tuletorn/index.php?id=2; 13. 12. 2010.