Mõnõ päävä iist nakkas rahvaloendus. Edimäst kõrda saa rahvaloendusõ aigu kirja panda ka tuu, ku mõistat võro kiilt, kirotas Uma Leht.
Seoniaoni olõ-i saanu tuud tetä. Tuuperäst olõ-i ka teedä, ku pall’o täpsele eläs Eestin võrokõisi ja ku pall’o mõistva võro kiilt.
Rahvaloendusõ kysymys om kylh keerolidsõlt kirja pantu, a tuu «keelekuju, murre või murrak», midä kystäs, omgi uma kiil, võro kiil, midä mi tan vanal Võromaal egä päiv kõnõlõmi.
Tuud olõ-i vaia pelädä, et vast ti ei kõnõlõ «õigõt» võro kiilt. Mi kiil omgi tsipakõsõ esimuudu Harglõn, Põlvan, Räpinäl ja muial, eski naabrikylän võidas joba tsipakõsõ tõistmuudu kõnõlda, ku ti kodo ymbre.
Tuudki massa-i pelädä, kas iks mõistati umma kiilt kyländ häste. Keele mõistmisõs peetäs tuud, ku saat keelest arvo ja mõistat ka esi kõnõlda. Keelemõistmisõ häädyst kiäki mõõtma nakka-i.’
Hää seo kandi inemise, pankõ julgõlõ uma keele mõistminõ rahvalugõmisõl kirja! Pruugimi taad aoluulist võimalust, mis om meile antu, et saia teedä, ku pall’o om võrokõisi, uma keele kõnõlõjit.