Kerisekivid peavad olema vähemalt paari rusika suurused, tiheda moega ja sinakas-tumehallid, kirjutas Heiki Maiberg Maalehes.
Eesti põline saun on suitsusaun. Palavas leilis vihtlemine ja pesemine oli meie esivanemate elukommete lahutamatu osa. Saunas synnitati, ja pesti kadunukesi.
Olgu saun korstnaga või suitsusaun, kindlasti on seal olemas keris ja kerisel kivid. Tänapäeval võivad saunaomanikud osta kerisekive ehitusmaterjalide poest. Omast kogemusest tean, et need kivid on head ja vastupidavad. Kuid leidub ka jääajaga siia tulnud kive, mis samuti suurepäraselt kerisekivideks sobivad.
Kerisekivid peavad olema sinakas-tumehallid ja tiheda moega. Selliseid kive leidub Mandri-Eestis. Punast maakivi pole mõtet kerisekivina kasutada, sest see laguneb. Pärast paari saunaskäiku saab punasest kivist peenkillustik. Saaremaa on erand. Seal leidub punast kivi, mis sobib katusekiviks. Saaremaale tõi jääaeg punase kivi Rootsist, mandrile aga Soomest.
Kui tegu on suitsusaunaga, peab kerisekive valides arvestama sellega, et kivid ulatuksid yhe koldekaare pealt teisele. Kerisekivid peavad olema vähemalt paari rusika suurused, väiksemad kivid all, suuremad peal. Laotakse neid enam-vähem sama loogikaga nagu kiviaedu, et keskmised kivid ei suruks äärmisi välja.
Kes on põlise eesti sauna austaja, võiks uut sauna tehes arvestada suitsusaunaga ja kerisekive otsida põlluservast. Ikka neid sinakashalle ja tiheda moega.
Hyva leili!