Hiite Maja sihtasutuse tellimusel valmis hiljuti looduslike pyhapaikade õigusanalyys. Selles leitakse, et kehtivate õigusaktide  alusel on põhimõtteliselt võimalik osasid looduslikke pyhapaikasid mingil määral kaitsta, kuid praktikas ei pruugi see olla tagatud. Lahti seletatult tähendab see, et hea õnne või juhuse korral võivad osad Eestimaa pyhapaigad säilida.

Kaitsealuste pyhapaikade puhul ei sõltu nende osas tehtavad otsused mitte selgest seadusesõnast, vaid yksikute ametnike suvast. Kui ametnik arvab, et hiiemäele sobib tuulepark või turismikeskus, hiiemetsa raielank või kaevandus, siin nii lähebki. Kui just kohalikud elanikud ja avalikkus oma esiisade pyhapaiga kaitseks välja ei astu.

Ajalooliste andmete põhjal teada olevatest hiitest ja teistest looduslikest pyhapaikadest on riigi kaitse all vähem kui viiendik. Neidki ei käsitleta terviklike pyhapaikadena. Seal kaitstakse yksnes arheoloogilist või teatud liiki looduslikku väärtust.  Sama hästi võiks riiki kaitsta yksnes kas õhust, veest, maa alt või siis teatud nädalapäevadel.

Inimesed kirjutavad ja helistavad mulle ysna sageli ning otsivad andmeid oma kodukohas asuvate hiite kohta. Aegajalt on pöördumise põhjuseks suur mure või isegi meeleheide. Maardu hiiemetsa maharaiumise järel kirjutas keegi:

 „Ma ei tea, justnagu oleks Eesti riik, aga nagu poleks ka. Ilusad eesti inimesed ilusate eesti nimedega lasevad hiiemetsa maha raiuda, hiiemäele spa ja tuuleturbiinid ehitada. Ise kinnitavad, et see pole teil miski hiis, või jälle et kõik need ehitused teevad hiiele vaid head. Nagu su tytart või naist vägistav pervo kinnitaks autoriteesel rahustaval toonil, et kõik on kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega ja vägistamine on teie perekonna huvides.

Saksa ja rootsi ja vene võimurid ytlesid ka, et need pole teil miskid pyhapaigad, raiume need maha, kynname need yles, ehitame need täis. Ja nyyd siis teevad seda ilusad eesti poisid. Kes nad oleksid olnud XIX sajandil - kupjad, aidamehed, vägistajad ja teised kylast põlatud libedikud? Või mõrtsukad, kylahullud ja muud heidikud?“

Kui põlvkondadevahelised sidemed katkevad, pääseb valitsema juurtetus. Põliskylade hävimine ja peresidemete nõrgenemine on meid lahutanud paljude põlvkondade jooksul kogutud teadmistest ja kogemustest. Selles mõttes on praegu asjad isegi hullemad kui nõukogude ajal. Tollal valitses avalikult võõras võim, kuid riigiametisse pääsenud eestlased oskasid ja tahtsid võimaluse korral seista põlisrahva huvide eest. Nii võeti arheoloogia- ja looduskaitseobjektide nime all punavõimu kaitse alla sadu looduslikke pyhapaikasid ning mõnelgi juhul hoiti neid paremini kui praegu.

Põlvkonnad on vahetunud. Uued ametnikud ei tea enam, et selle või teise mälestise kaitse alla võtmise tegelik põhjus oli pyhadus. Ametlikud paberid ja seadused on selles osas reeglina sama tummad kui vene ajal.

1936. a kehtima hakanud Eesti Vabariigi Muinasvarade kaitseseaduse kohaselt oli muististeks muu hulgas „ loodusmälestised, nagu ohvripaigad, hiiepuud ja pyhad allikad;  kõik muud inimeste tehtud või looduslikud esemed, mis säilitavad rahvuslikke või teaduslikke mälestusi endisajast."

Kuigi Eesti on taasiseseisvunud, elab nõukogude aeg edasi meie Muinsuskaitseseaduses. Uute seaduste kujundamisel on võetud eeskuju kyll Saksa ja Rootsi seadustest, kuid need käsitlevad looduslikke pyhapaikasid sama vähe, kui seda tegid kommunistid. Saksamaal ja Rootsis on looduslikud pyhapaigad valdavalt hävinud ning need rahvad on oma loodususulised traditsioonid ammu minetanud. Kuna seal pyhapaikasid ei ole, siis ei peagi seadused neid käsitlema.

Hetkel on meil looduslikke pyhapaikasid palju ning neil on kindel olevikuline tähtsus, kuid kauaks veel? Võõrastest oludest lähtuvad Eesti seadused loovad võõrapäraseid olusid ja maastikke ka Eestisse. Muinsuskaitseseaduse alusel kaitstakse kyll ylima hoolikusega sakslaste ehitatud kirikuid ja mõisaid, kuid hiites nähakse yksnes arheoloogilist ollust, mis ootab väljakaevamist.  Ja hiied hävivad.

Kaua aega olid maarahva pyhapaikade hävitajateks kristlased. Kuid tänapäeval ei jookse pyhapaikade ryndajate  ja hoidjate veelahe enam rangelt usundite ja rahvaste vahel. Mitmed kirikumehed ja rahvusvahelised organisatsioonid on võtnud hiite kaitseks sõna. Meie pyhapaigad on osa inimkonna elma-,  vaimu- ja loonapärandist. Suhtumine pyhapaikadesse eristab, põlist juurtetust, vaimset nyrist,  hoolimist ahnusest ning inimlikku ebainimlikust.

2011. a toimunud avaliku arvamuse uuringust selgus, et 70% eestimaalastest peab looduslike pyhapaikade kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks. Seni pole ka kuulda olnud, et ykski poliitik oleks pyhapaikade tähtsust kahtluse alla seadnud. Vastupidi, eelmisel aastal moodustati Tõnis Lukase juhtimisel Riigikogus lausa looduslike pyhapaikade toetusryhm. 2008. aasta kevadel  kinnitas kultuuriminister Laine Jänes maailmas ainulaadse looduslike pyhapaikade riikliku arengukava. Arengukava rakendamiseks asutati Tartu Ülikoolis looduslike pyhapaikade keskus. Sama aasta sygisel kiitis Eesti Vabariik Barcelonas toimunud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu maailmakongressil heaks looduslike pyhapaikade haldamise juhendi. Siseministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Muinsuskaitseamet ning teised riigiasutused on pannud välja auhindu Maavalla hiite kuvavõistlusele, toetanud pyhapaikasid tutvustava raamatu väljaandmist, pyhapaikade andmekogu programmeerimist jm häid tegusid.

Samal ajal on jõudnud ajakirjandusse ka hoopis vastupidiseid sõnumeid.  Pyhapaikade arengukavast, mis on mõeldud 1/3 pyhapaikade uurimiseks ja kaitsmiseks on riik rahastanud vaid  15%. 2008. a sygisel jättis Riigikohus kehtima Palukyla hiiemäele kavandatava spordi- ja puhkekeskuse planeeringu. Aasta hiljem muudeti hiiemetsa läbivad rajad hoolduse nime alla mudasteks põlluteedeks. Keskkonnaameti vaikival nõusolekul on raiutud, syvendatud ja ehitatud Natura alal Ebavere maastikukaitseala sihtkaitsevööndis asuvasse hiiemetsa kuni 20 m laiused valgustatud sporditeed. 2010. aastal myys Keskkonnaministeerium Rebala muinsuskaitsealal asuvast Maardu hiiemetsast suure osa metsafirmale. Keskkonna- ja Muinsuskaitseameti heakskiidul raiuti eelmisel ja käesoleval aastal suur lahmakas hiiemetsa lagedaks. Väidetavalt olevat kõik need hiievaenulikud teod seadusega kooskõlas ning ryystajatel paberid korras.

Maardu hiiemetsa kaitseks sõna võtnud Saha kylavanem ja põliselanik Jaanus Hiis kirjutas Muinsuskaitseametile saadetud avalikus kirjas: „Võite kõike sobitada ja oma tegevust õigustada, aga olete andnud loa lageraieteks Maardu Hiiemetsas.“

Kas Eesti riik kuulab oma põliselanikke?

Võrguentsyklopeedia Wikipeedia andmetel on kolonialism poliitika, mille eesmärk on nõrgemate või vähem arenenud maade allutamine. Ajaloost on teada, et erinevad võõrvõimud on pyydnud leida, hävitada või hõivata maarahva pyhapaikasid. Sellega sooviti haavata põlisrahva elujõu allikaid, murda nende vaim ning allutada nad vallutajate tahtele. Veel 20. sajandi alguseses on võimud pannud hiites ohvrikividele pomme. Kas pole irooniline, et see, millega Saksa, Rootsi ja Vene okupatsioonivõimud ei saanud hakkama sajandite jooksul, teevad nyyd ära nendepärased seadused usinate Eesti ametnike kätega. Mis see siis on? Kui valitsev võim ei tunnusta õiguslikult põlisrahva pyhapaikasid ning hävitab neid, on see koloneaalvalitsus. Hoolimata sellest, mis on parasjagu riigi nimi.

Leian, et see, mis toimub looduslike pyhapaikadega, ei ole Eesti riigile olemuslikult omane. Pyhapaikadel hävida laskvad seadused ning riigi nimel esinevate yksikute ametnike tegevus kahjustab meie riigi mainet ning kahandab inimeste usku oma riiki. See on julgeolekurisk, mis ohustab meid kõiki.

Artikkel ilmus Maalehes 03.05.10215

Ahto Kaasik