Veriora-Leevi kandi rahvalugõja Leesi Toivo kitt inemiisi lämmä vastavõtmisõ iist
Vana Võromaa rahvas nakkas yle loetus saama ja nigu lugõja kõnõlõsõ, pandva võrokõsõ uma keele mõistmist hää meelega kirja. «Oi, mõistami iks, egä päiv kõnõlõmi taad tah!» om Veriora-Leevi kandi rahvalugõja Leesi Toivo (60) jutu perrä kõgõ sagõhõmb vastus, kirotas Uma Lehes Harjo Ülle.
«Peris veidy om noid, kes ei panõ kirja, mõnõ noorõmba inemise vai sis ei panda latsi kotsilõ,» selet’ Leesi Toivo.
Tsooru-Kaika-Saru kandi rahvalugõjalõ Kirchi Reinulõ (58) kinniti võro keele mõistmist pia kõik inemise. «Õnnõ yten perren oll’ nii, et imä ytel’ jah, mõista, ja hõigas’ sis tõistõ tarrõ latsilõ, kas nimä kah mõistva ja säält hõigati vasta, et ei mõista,» ytel’ Rein.
Leesi Toivol om taa kysymysega ette tulnu ka esivärki juhtumiisi. Näytyses yts miis pandsõ kirja, et mõist võro kiilt. Naanõ imeht’ tuu pääle: «Kuis sa tuu kirja panõt, ku sa olõ-i kunagi taad kõnõlnu?!»
«Kõgõ nal’akamb lugu oll’ tuu, ku inemine vastas’: ei, ma ei saa võro keelest ylepää arvo! Samal aol oll’ tä mukka kõikaig õnnõ tuun keelen kõnõlnu!» muheli Leesi Toivo.
Viil oll’ sääne juhus, et kylä pääl tull’ miis Toivolõ vasta ja haard’ nöpsist kinni: «Tiiät, tei tuu loendusõ Internetin är, a yts asi jäi kirja pandmalda! Noh tuu, et ma iks mõista taad võro kiilt! Kas sa saat mano panda?» «Pidi ytlemä, et ku Internetin om är tetty, sis ma sinnä inämb kah’os ligi ei päse. A murõ oll’ inemisel ja ma trööste, et kah’o iks, a no mis tetä!»
Rahvalugõja tohe-i umma arvamist pääle pressi, kas tõnõ mõist kiilt vai ei. «No olõ iks soovitanu, et ku yten keelen jutu är aetus saat, panõ kirja,» ytel’ Toivo. Mi põlvkund mõist iks vinne kiilt, mõnõ saksa, noorõmba iks inglyse kiilt.»
Inneskine Räpinä aianduskooli oppaja Leesi Toivo om rahvalugõja ammõtiga rahul.
«Sovhoosiaost tunnõ seoh kandih pall’osit inemiisi, olli sis tah esi agronuum,» selet’ tä. «Ja inemise võtva rahvalugõjat iks väega häste vasta.»
Inneskine luudusainidõ oppaja Kirchi Reingi kitt’ rahvast hää vastavõtmisõ iist ja ytel’, et ku inemine om tutva, lätt lugõminõ iks pall’o laapsambalõ.
Pinnega olõ-i kummalgi rahvalugõjal hätä olnu.
Kirchi Reinu jutu perrä om taa tyy man kõgõ suurõmb hädä, et tyhje majjo mano olõ-i tiid vallalõ tougatu, massinaga mano ei päse ja tulõ mitusada miitret läbi lumõ sumbada, et ussõ pääle kiräkene jättä, nigu ette om nätty.
Toivo ytel’, et timä om lumõn sumbanu õnnõ hindä vabast tahtmisõst – suurõ tsõõri tegemise asõmõl om tä suvist tiid pite läbi lumõ «lõiganu».
Rahvalugõja tyyn olõ-i kylh ette nätty söögilavvan hääd-parõmbat mekki ja aigu om kah veidy, a no mõnikõrd piät iks lahkõlõ kutsjalõ perrä andma. «Lõunaaig, inemine kiitse kohvi ja paksõ saia, mul hindäl es olõ midägi yten võetu, tagasi kodo oll’ pall’o maad, tutva inemine kah viil – sai kymme minotit lõunapausi peetys,» selet’ Toivo. «Yts tädikene andsõ väiku kotikõsõga mandariine yten. A ku ma egäl puul lavva taadõ istnu, sis es jõudnu ma umma tyyd är tetä.»
Ka Kirchi Rein kõnõl’, et inemise pakva kohvi, syvvä ja ärminegi aigu topva viil karmani kompvekke täys.
Mõlõmba rahvalugõja ytli, et näile omma trehväny as’aligu inemise: ts’ommin olõ-i kiäki olnu, kõik omma nõun kysymiisile vastama, pall’odõl omma dokustaadi vällä otsidu, teedys vällä kirotõt. «Vanõmba inemise omma esieränis häste rahvalugõmisõga kursin – kullõsõ hoolõga raadiot ja kaesõ telekat jo,» ytel’ Toivo.
Pall’o omma peläny, et rahvalugõminõ võtt hirmsalõ pall’o aigo, a Toivo ytel’, et ku kats inemist om leibkunnan, lätt alla tunni ao, pensionäärega viil kipõmbalõ.
Kõgõ inämb lätt aigo, ku kats-kolm inemist perren tyytäse, sis kystäs tyykotussõ kotsilõ hulga teedyst. «No alla 40 minudi iks toimõ ei tulõ,» ytel’ Kirchi Rein.
Miihi juttu perrä olõ-i õigõ arvaminõ, et rahvalugõjat uutva õnnõ vanakõsõ, kiä tahtva juttu aia. «Ytsjago vanõmbit inemiisi om Internetin är tenny vai tetä lasknu, samal aol om nooril tegemäldä – lihtsäle meelest länny vai om ID-kaart kaonu,» kõnõl’ Leesi Toivo.