29.03. kogunes Tartus looduslike pyhapaikade õiguskysimusi arutav ymarlaud, kus otsiti lahendusi, mille abil tagada hiite ja teiste looduslike pyhapaikade säilimine ja nendega seotud usuvabaduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimine. Riigi- ja teadusasutuste ning huviryhmade esindajad kaalusid võimalusi olemasolevate seaduste täiendamiseks ning samuti looduslike pyhapaikade seaduse loomiseks, teatas Hiite Maja.

Praegu ei ole loodusliku pyhapaiga mõistet ning regulatsiooni esitatud yheski seaduses ning pyhapaikade kaitsmine toimub juhuslikult loodus- või arheoloogiamälestiste raames. Teadaolevast 3300 ajaloolisest looduslikust pyhapaigast on riigi kaitse all 510 ehk 15%. Needki paigad saavad ametlike menetluste tulemusel sageli kannatada, sest kaitse eesmärk ei ole loodusliku pyhapaiga säilimine. ylejäänud pyhapaikades ergutab riik maamaksu kaudu majandustegevust, ehk pyhapaikade ryystamist ja ryvetamist.

2011. aasta lõpus valmis Hiite Maja tellimusel looduslike pyhapaikade õigusanalyys, millest selgus, et kehtivad seadused tagavad yksnes teatud pyhapaikade kaitsmise mõningal määral ning sedagi vaid juhul, kui haldusorgan seda soovib. Keskkonnaõiguse Keskuse koostatud analyysi kohaselt ei ole praeguse õigusregulatsiooni juures võimalik täita looduslike pyhapaikade riikliku arengukava peaeesmärki – võtta säilinud looduslikud pyhapaigad kaitse alla ning kaitsta seal koos looduskeskkonda ning vaimset ja materiaalset kultuuripärandit. Kehtivad seadused takistavad järgimast ka Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) looduslike pyhapaikade haldamise juhendit, mille Eesti Vabariik kiitis heaks 2008. aastal.

Õigusanalyysi kohaselt rikub Eesti Vabariik looduslike pyhapaikadega seoses võrdse kohtlemise põhimõtteid:  „Puudub õiguspärane põhjendus olukorrale, milles kirikute ja koguduste pyhakodade alune maa on maamaksust vabastatud ning looduslike pyhapaikade alune maa on maksustatav. Seetõttu on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.“

Loodusliku pyhapaiga maa sihtotstarvet ei ole seni kehtestatud ning need asuvad valdavalt maatulundusmaal, mille maksustamise eesmärk on ergutada maa tsiviilkäivet ehk majandamist. Seeläbi suunab riik looduslikke pyhapaikasid majandustegevuse käigus ryystama ja ryvetama.

Kuna valdav osa pyhapaikadest on suunatud majandamisele ning sinna ei ole tagatud vaba juurdepääsu, ei ole Eesti põlisrahva ajaloolise loodususu ehk maausu tavade järgijatele usuvabadus tagatud.

Looduslikud pyhapaigad on eranditult looduslikud objektid, millega on lahutamatult seotud vaimne kultuuripärand ja usuvabadus ning mõnikord materiaalne kultuuripärand. Pyhapaigad on oma olemuselt ja ajaloolt meie vanimad looduskaitsealad. Pikka aega kestnud ning usulistest, poliitilistest ja majanduslikest huvidest lähtunud ryystamise tõttu on enamus pyhapaikasid praegu halvas seisukorras.

Ymarlaua korraldasid Hiite Maja sihtasutus ja Tartu ylikooli looduslike pyhapaikade keskus ning seal osalesid Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi, Siseministeeriumi, Muinsuskaitseameti, Tallinna ylikooli, Tartu ylikooli filosoofia- ning õigusteaduskonna, Maavalla koja, Härjapea koja, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eestimaa Looduse Fondi esindajad.

Õigusanalyys koostati ja ymarlaud toimus projekti „Looduslikud pyhapaigad kui yhtse identiteedi loojad Läänemere rannikul“ raames. Projekti rahastatakse osaliselt Kesk-Läänemere programmi INTERREG IV prioriteedi „Atraktiivsed ja dynaamilised kogukonnad“ alt. Projekt kestab 2.12.2010 – 31.08.2013 ja selle kogueelarve on 1 088 240 eurot.

Lisateavet

Looduslike pyhapaikade õigusanalyys:
http://hiis.ee/files/Pyhapaigad_Oigusanalyys.pdf

Analyysi lisa 1: Hinnang IUCNi juhendi rakendatavuse kohta:
http://hiis.ee/files/Lisa1_IUCNi_juhend.pdf

IUCNi looduslike pyhapaikade haldamise juhend:
http://www.maavald.ee/failid/IUCN_SNS_Estonia.pdf

Looduslike pyhapaikade riiklik arengukava:
http://hiis.ee/files/LP_arengukava_2008-2012.pdf

Kuva: Natura alal ja Ebavere maastikukaitseala sihtkaitsevööndis asuvale Ebavere hiiemäele on ehitatud laiad sporditeed. Hiiepaik ei ole kaitstud