Maardu hiiemets kuulus Eesti riigile. Nii muinsuskaitse alla kuuluv osa kui ka pärimuse järgi hiiemetsa kuulunud osa. Kohalikud elanikud olid veendunud, et seda metsa ei ohusta miski, kuna kolm lõvi valvavad ta piire, kirjutas Maalehes Heiki Maiberg.
Ykski metsavaras poleks julgenud lõvide lõugade vahelt lepapuid välja tirida, et neid pyhi puid rahaks teha.
Läks teisiti. Osa hiiemetsast myydi maha, keegi ei tea, kuidas piire täpselt tõmmati. Haruldane sangleppadega kaetud muistne pärimuslik hiieala raiuti lagedaks. Ei aidanud kolm valvavat lõvi ega kõike jälgiv kohtukull. Kõik oli JOKK, nagu tänapäeval öeldakse.
Hiis raiuti enne, kui asi kohtusse jõudis. Niimoodi vähemalt väitis raiuja.
Muidugi – võib ju öelda, et see polnud kuigi vana lepavõsa. Aga pyhapaikade mõte ongi see, et nad on varjatud, peidus, et igayks ei oskagi sinna minna. Pyhi toiminguid peabki toimetama omaette, kogukonnakeskselt ja sisemise keskendumisega. Eks seegi olnud hiiemetsade mõte. Linnamehe jaoks muidugi on sageli võsa igasugune mets. Niimoodi ka Maardu hiiemets, mille keskmiseks vanuseks 80-100 aastat.
Kui sõjajärgses Eestis viidi pool Neeruti linnamäge Tapa lennuväljale kruusana pinnasetäidiseks, imestasid kohalikud elanikud, kuidas muinsusväärtusega alaga käituti. Võõrad, okupandid tegid. Ei hoolita põlisrahvast, oli yldine arvamus.
Kõige koledam ongi see, et Maardu hiies raiusid omade taprid. Kas tõesti pole mujalt metsa raiuda kui hiiest?
Kui Nõukogude Eestis seal lageraiet teha ei lubatud, siis praegustele ärimeestele on tee valla.
Meenuvad mu kunagi Maalehes ilmunud luuleread:
Pyha hiis või pyhakoda
mul on ysna ykstapuha
saaks vaid pappi teenida